Miks on viimastel aastatel üha rohkem puuke?

Foto: Pm

Seda, et väljas liikudes võib üha sagedamini koju tagasi jõuda koos puugiga, on tähele pannud paljud. Ka taiga- ja võsapuugi kaudu levivaid borrelioosi ja entsefaliiti diagnoositakse meie inimestel aasta-aastalt üha sagedamini.

Ühest põhjust puukide arvukuse kasvu – nagu enamiku looduses toimuva kohta – ei ole võimalik nimetada. Tõenäoliselt võib aga teiste hulgas oluliseks pidada ka järgnevaid tegureid.

Ühelt poolt on puugirohkuse kasvus oma osa kindlasti viimasel kolmel kenal, kaua maas olnud paksu lumekattega talvel. Puukide noorjärgud ja täiskasvanud isendid veedavad talve mööda maapinnal kulu- ja kõdukihis. Kui maa on talvel kaetud paksu ja püsiva lumevaibaga, on kõikidel selle varjus talvitujatel uueks hooajaks väga soodsad tingimused.

Talvine kadu on väiksem, enam energiat säilib kevadiseks aktiivsusperioodiks ja sigimiseks. Nii mõjutavad korralikud suusatalved soodsalt nii puuke kui ka nende vaheperemehi: haigusekandjaid, samuti lume all talvituvaid närilisi, karihiiri, siile jt väikeloomi. Samuti on pikad paksu lumega talved oluliselt vähendanud täiskasvanud puukide toitumisel tähtsate metskitsede arvukust.

Võimalik, et seda enam otsivad munemiseks valmistuvad täiskasvanud puugid võimalust toitumiseks kodu- ja lemmikloomadel ning inimesel. Teadlased kinnitavad üha sagedamini ka üldise kliima soojenemise ja puukide arvukuse ning levila põhja poole laienemise vahelist positiivset seost.

Muutunud suhe loodusega

Teisalt võime puugirohkuse seletamisel võimalikke põhjuseid leida ka inimese käitumise ja maakasutuse traditsioonide teisenemises. Viimase poole sajandi jooksul on oluliselt muutunud inimese ja looduse suhe. Eestile varem iseloomulik mosaiikne, liigendatud maastik, kus maakasutus oli traditsiooniliselt ekstensiivne, on üha enam asendumas intensiivselt kasutatavate maade ja vähese otsese inimmõjuga alade (loodusalade) mustriga. Eesti maastik polariseerub.

Sajandeid on Eestile olnud omane hajaasustus, ulatuslikud pügatud rohukamaraga heina- ja karjamaad. Maarahva elujärg sõltus otseselt enda kasvatatud toidust, selleks peeti pea kõikjal koduloomi, kes ühtlasi hooldasid ka maastikke. Võsa oli haruldane.

Tänapäeval peetakse kariloomi intensiivmeetodil piiratud aladel, suur osa endisest traditsioonilisest põllumajandus- ja talumaastikust on võsastunud. Üha enam piirneb linnainimese otsene kontakt loodusega vaid väikese suvemaja ümbritseva murulapi niitmisega. Lopsaka rohurindega segametsad ja võsastikud on aga puukide lemmikelupaik.

Kulupõletamine takistab puukide levikut – legend

Inimene on mugav ja püüab võimalikult kuluefektiivselt ja endale kasulikult läbi ajada. Seda ka looduses toimetades. Rohumaadel heina niitmist-koristamist või nende alade karjatamist on püütud asendada kevadise kulupõletamisega. Sellist teguviisi on püütud ka õigustada kahjulike loomade (nt puugid, närilised) tõrjumisega.

Kulupõletamise keelu ja puugirohkuse kasvu vahel ei ole mingit põhjuslikku seost. Paljud teaduslikud uuringud on näidanud, et isegi samal alal pikaajaline regulaarne kulupõletamine ei mõju oluliselt puukide arvukuse vähendamisele.

Loomulikult ei ole ka seost haigust kandvate puukide ohtruse ja maa paljaks põletamise vahel. Lestaliste hulka kuuluvad puugid on oma paksu kitiinkesta ja erinevate arengujärkude eriliselt kohastunud ökoloogia tulemusel ajutisele ja nõrgale kulutulele hoopis palju vastupidavad kui mitmed teised rohurindes elavad väikeloomad.

Kulupõletamine kahjustab väga tugevalt näiteks mitmeid pisiimetajaid (siilid, karihiired), kahepaikseid, roomajaid, rääkimata loendamatutest rohus elavatest selgrootutest (nt teod, putukad). Nii põhjustab inimene oma rumaluse ja laiskusega kasu asemel hoopis palju kahju.
Kindlasti ei ole need ainsad ja ammendavad puugirohkuse seletused. Oma osa on ka teadlikkuse tõusul, haiguste täiuslikumal diagnoosimisel, info paremal levikul jm. Paanikaks ei ole põhjust ja loodust pole vaja karta, teda peab tundma ja temaga peab arvestama.