Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Arvutilapsed ei ole süüdi, et kool on igav

Kadri Seeder FOTO: Erakogu.

Ma ei tea, kuidas on lood teie lastega, kuid minu kogemus  1. klassi rübliku ja kohe kolmeseks saava plikatirtsuga on sundinud muutma kogu mu arusaama lapse harimise ja arendamise osas. Olles ka lugenud oma kogemuste kõrvale temaatilist kirjandust, julgen väita, et tänapäeva koolid on meie laste arenguteel tropina ees. Nagu enamus lapsevanemaid. Liiga julge väide? Kohe selgitan.

Kõiges on süüdi arvutid. Tänapäeval õpib laps klikkima enne, kui veel rääkida oskab. Ka alla kaheaastane laps saab suurepäraselt aru, kuidas tekitada arvutis uusi liikuvaid pilte, reguleerida heli ja valida uusi mänge või videoid. Nelja-aastane oskab iseseisvalt juba leida üles võõrkeelseid programme, neid käivitada, tekste sisse toksida, Skype'i kõnesid pidada ja üha uusi ja uusi vampiire mängulise kergusega teise ilma saata.

Kuuene laps omab aga juba oma e-maili, pildialbumit, ja mõnel juhul ka salamisi Facebooki kontot ning laadib iseseisvalt muusikat, googeldab ja vaatab filme. Kõike seda tehes on laps õppinud hankima infot sisuliselt iseseisvalt ja kiirmeetodil, tema jaoks on see ülipõnev maailm, kust hankida iga päev uusi kogemusi!

Hobuvanker või Ferrari?

Kooli minnes muutub aga kõik. Lapsel tuleb hakata lugema igavaid raamatuid, kuulama pikki loenguid ja saada teada, et kui ta seda kõike ei talu, on tal ilmselt küljes mingi puue. Äkki on agressiivne või hüperaktiivne laps? Peamine argument, mida kuulen küll raadiost kui loen lehtedest, on, et «kuna meie ajal loeti ikka palju rohkem, siis on tänapäeva laste taandarengus süüdi arvutid». Jah, on küll süüdi. Kuid äkki on see hoopis pluss, mida laste suunamisel ja harimisel ära kasutada? Või oleme süüdi meie, kes me oleme lasknud oma järeltulijad arvutite ligi maailma avastamise reegleid õppima ja tahame nad nüüd uute (loe: igivanade) meetodite valguses taas arvutitest eemale kiskuda?

Liiga tihti kuulen ma lapsevanemaid väitmas, et nende lapsed veedavad arvutis liiga palju aega, irduvad reaalsest elust ega tunne enam õppimisasjade vastu vähimatki huvi.  Kuid see on ju loomulik – kui oled saanud istuda Ferrari roolis, siis ei kisu sind enam mitte kuidagi arhailise hobuvankriga rallitama. Mis siis, et sellega on sõitnud su isa, vanaisa ja vanavanaisa. Seevastu väidavad psühholoogid, et videomängude ja arvutimängude maailmas surfavad lapsed haaravad infot ja teadmisi sootuks kiirmini ja teisel moel, kui meie seda omal ajal kaardikepi ja kriidiga tegime. Ja nad on treenitud õppima arvutimängudes õpitud metoodika alusel: teed kiiresti ja hästi, saad uuele tasandile ja siis veel uuele tasandile, jne.

Arvutimaailm on lapsed rikkunud selles mõttes, et nende kujutlusvõime käivitamiseks ei piisa enam vaid lausete kokkuveerimise oskusest. Meie ja meie vanemate jaoks suurima pühaduse oreooliga Lutsu «Kevade» on paljude tänapäeva mehehakatise jaoks rämps juba seepärast, et tegevused on roppaeglased ja juhtumised vähevinged – arvutimängu sellise tempo juures küll keegi ei mängiks!

Olen jõudnud arusaamisele, et ainus võimalus tänapäeva lapsi kasvatada, on teha seda läbi arvutite- ja mängukeskse õppe. Mitte ainult, mõistagi. Kuid siiski vähemasti 60-70 protsendi ulatuses. See on lastele loomulik keskkond, kus nad haaravad asju lennult. Lugesin hiljuti Ameerikas Silicon Valleyl tegutseva Stanfordi Ülikooli professori, USA ühe tunnustatuma matemaatiku Keith Devlini katsetest luua ja tutvustada lastele põnevaid matemaatika-alaseid mänge.

Ühes katses pandi need mängud salaja arvutiklassi laudadele ja kapinurkadele ja oodati, et 1-2 klassi lapsed need DVD-ROMid ise avastaks. Nii läkski ja kohe olid lapsed ka kambakesi arvuti ümber koos, et leitud lelu saladusi murda. Kõrvalt vaadanud õpetajate üllatus oli suur, kui nad märkasid, et 7-8-aastased lahendasid mööda mängutasemeid liikudes juba peagi gümnaasiumiealistele mõeldud matemaatikaülesandeid, teadmata tegelikult ühtegi valemit. Kuid nende meeled õppisid palju kiiremini läbi mängimise, kui oleks kulunud selleks aega tavalise igava õppeprotsessi läbimisel.

Video- ja arvutimängud on tegeliku elu simulatsioon. Enne kui noor piloot lubatakse reaktiivlennuki rooli, tuleb sadu tunde veeta kunstlikus simulatsioonikeskkonnas. Kooli ja lapsevanema ülesanne on kindlustada, et laps õigeid ja kasulikke asju simuleeriks. Noored oskavad juba kasutada simulatsioonikeskkondi, on selle ilma meie abita selgeks õppinud. Kuid selle asemel, et anda neile kätte uued ja põnevad ülesanded, mida simuleerides uusi teadmisi ja oskusi omandada, sunnime neid õppima vanal heal a-b-hakka-pähe meetodil. Ja lubame siis tagasi vampiire tapma, kui muud koolitükid tuubitud.

Pole ju saladus, et noored ei oska peale mängimise ja suhtluse suurt midagi kasulikku arvutis ette võtta. Nad ei tea, kuidas teha filme või arvutada Excelis. Nad ei tea isegi, et iga nende poolt üles riputatud läbu- või alastipilt võib kujundada veel aastakümneid nende mainet. Nad ei oska lahendada põnevaid ärilisi ülesandeid ega simuleerida pärisraha teenimist. Nad ei tea, sest me ei ole neile seda õpetanud. Lapsevanematel on pidevalt kiire ja arvuti täidab paljudes peredes lapsehoidja rolli. Koolides puuduvad klassides arvutid ja ka õpetajatel pole ei vahendeid ega oskusi, kuidas noori asjalikult edasi aidata. Pole isegi selliseid õppeprogramme gümnaasiumites.

Kuid äkki pole veel hilja alustada ja püüda anda endast parim, et ei lapsevanemad ega kool poleks oma arhailiste õppemeetoditega kiirete, andekate ja taiplike laste arenguteel tropiks ees? Looks kasvõi eriprogrammi neile lastele, kes tahavad põhihariduse omandada üle interneti ülesandeid lahendades iseseisvalt, palju kiiremini ja paindlikumalt, kui seda koolikava ette näeb.

Toimetus ootab lugejate küsimusi
Saada
Tagasi üles
Back