Heeringaomletist ja praeleivast loominguliste pajaroogadeni – kuidas kodus toiduraiskamist vältida?
29. september 2022, 15:34
Maailm seisab üha valusamalt silmitsi toidu raiskamise probleemiga. Aastakümneid on see puudutanud pigem arengumaid, kus inimesed, sealhulgas lapsed nälgivad, kuid üha enam pigistavad ka paljude Eesti majapidamiste kingad.
Viimase aasta hinnakasv on loonud olukorra, kus toidule kulub kordades rohkem raha ning inimesed on hakanud palju hoolikamalt poes hindu jälgima. Samal ajal näitab Rimi uuring, et eestlased viskavad aasta jooksul üsna suure koguse toitu lihtsalt prügikasti. Näiteks keskmisel lastega perel läheb raisku üle 400 euro eest toitu aastas.
Uurisime erineva valdkonna inimestelt, kuidas nad väldivad kodus kokates toidu äraviskamist ja kas neil on toidupoes välja kujunenud teatud käitumismuster, mis võimaldab säästa nii raha kui ka toitu. Lisaks jagasid nad oma nippe, kuidas jääkidest imeline roog valmistada.
/nginx/o/2022/09/29/14864307t1h7c3c.jpg)
Liisu Miller
Kolme lapse ema, mõjuisik
Meie viieliikmelise perega kodus on suur rõhk värskel toidul - köögi-, juur- ja puuviljadel. Need on aga asjad, mis kipuvad kõige kiiremini prügisse minema. Üldiselt vaatan, et kui midagi värsketest asjadest ära kuivama või värvi muutma hakkab, sätin järgmise toidukorra kõrvale neid rohkem. Juurviljad viskan ahju ja röstin või teen hautiseks. Köögiviljad teen salatiks või pressin hoopis mahlaks. Rohelised lehed kasutan ära smuuti sees ning puuviljadest hakin maitsva puuviljasalati koos tilga vahtrasiirupiga.
Me oleme juba aastaid käinud poes vaid korra nädalas, enamasti reedeti. Impulssostud tekivad rohkem siis, kui on oodata külalisi ja vaja on kokata midagi erilisemat. Korra nädalas ostlemine annab võimaluse oma menüü paremini ette planeerida ja tervislikumalt süüa. Lisaks saab viimasel päeval, enne poodi suundumist, kasutada ära kõik allesoleva. Siis on meil tavaliselt menüüs erinevad pajaroad, kus saab nutikalt ära kasutada kõik köögiviljad ja rohelise.
«Ülejäägi toidud» sünnivad meie peres enamasti puusalt. Sageli jääb alles ahjulõhet, millest teen järgmisel päeval keedukartulite, viilutatud tomatite ja mascarponega kosutava vormiroa. Ahjulõhest meeldib mulle teha ka majoneesiga segatud võileivamääret.
Pärast sünnipäevi jääb snäkivaagnatele alati alles natuke juustukuubikuid, lillkapsast, kirsstomateid, porgandeid. Panen need järgmisel päeval ahjuvormi, maitsestan oliiviõli ja ürtidega ning lõpus lisan peotäie juustukuubikuid. Sellest saab imemaitsev ja juustune köögiviljaroog näiteks praekartulite kõrvale.
/nginx/o/2022/09/29/14864317t1hc6ee.jpg)
Signe Riisalo
Sotsiaalkaitseminister
Juba mõnda aega oleme oma perega üle vaadanud oma igapäevased harjumused ning üheskoos püüdnud ennast parandada.
Esialgu keskendusimegi toiduraiskamisele. Statistika siin on üsna õnnetu: kolmandik Eesti inimesi viskab igal nädalal ära kuni viis kilo toitu. See teeb aastas kokku umbkaudu 97 miljoni euro väärtuses ära visatud toidupoolist. See ei ole lugupidav suhtumine toitu.
Minu tütrel on komme sidrunist ära tarbida vaid koor, mistõttu jääb üle selle sisu. Kui neid oli kogunenud juba kolm, tegime sidrunikreemiga koogi. Järgmistest «päästetud» sidrunitest sai tehtud juba moos.
Mitte esimeses värskuses leiva kas riivin või purustan blenderis, seejärel praen väheses võis kenasti krõbedaks. Lõpuks lisan veidi tumedamat suhkrut. Suhkrut kohe lisades on leiva pruunistamine pehmelt öeldes keeruline. Seejärel lasen valminud purul jahtuda ja pane selle suletud purki. Kasutame seda hommikusöögiks maitsestamata jogurti lisandina, soovi korral võib ka värskeid või külmutatud marju ja moosi lisada. Samuti saab sellest mõnusa magustoidu kihiti kohupiima, jogurti või vahukoorega ning moosi või marjadega. Lihtne, tervislik, laste lemmik ja värskuse kaotanud leib saabki päästetud.
Minu soov on, et me kõik toiduga vastutustundlikumalt läbi käiksime – ka kõige lihtsamatest komponentidest valmivad maitsvad road ja vahepalad. Tuleb vaid leidlik olla!
Peep Peterson
Tervise- ja tööminister
Ma üldiselt mõtlen alati kaasa, millal ma midagi kokkan, see võimaldab mul planeerida täiskomplektidena ostmist õigetes kogustes. Ootamatute olukordade jaoks on alati midagi sügavkülmas. Selle kõige tulemusena ma praktiliselt ei viskagi toitu ära. Olen pärit suurest perest ning toidu raiskamine ei olnud mu lapsepõlves isegi mitte mõeldav.
Koroona ajal kujunes välja planeerimisvõime, et vaadata pikemalt ette. Olgem ausad, iga päev poes käimine on ka erakordselt tüütu. Alati on abiks poenimekiri, mis kiirendab kogu protsessi. Mõni sööstost ikka tuleb ette, aga üldiselt aitab selle vastu täis kõhuga poodi minek.
Jääkidest kokkamine on nagu leiutamine. Algul vaatad, et ei tule midagi kokku, aga süvenedes saad lõpuks uhke gurmee. Näiteks täna hommikul tuli torust suitsuheeringa omlett. Polnud halb projekt ning väärib edasiarendamist – midagi mahedat tahaks juurde, näiteks suvikõrvitsat või kevadisel ajal mõni vars oma aia sparglit.
Liisa-Indra Pajuste
Kahe lapse ema, vegan, blogija
Planeerin nädala õhtusöökide menüü ja teen selle põhjal poenimekirja, siis jäävad ära emotsiooniostud ja sihitud suvalised tooted. Laste panus on samuti oluline ja mulle meeldib neid elulistesse asjadesse võimalikult palju kaasata. Istumegi lastega maha, uurin nende lemmiktoitude ja järgmise nädala toidueelistuste kohta ning koos teeme menüü. Arvestan poenimekirja muuhulgas ka asju, millest lapsed saavad peale kooli lõunasöögi valmistada – näiteks lavašš või tortilla, nuudlid, purgisupp, valmis tehtud kinoa jne.
Toidupoes tean täpselt, kus midagi asub ja eelistan omamärgitooteid – näiteks Rimil ja Prismal on need väga head. Samas, ilma õiglase kaubanduse märgiseta kakaod, kohvi, suhkrut, teed ma ei osta.
Mul on Kalamajas parkimiskohal väike aialapp, kogu rohelise sain suvel sealt. Ise kasvatamine tähendab, et korjad värskelt toidule, midagi ei jää üle. Samas, vahel läheb mul pahaks mõni maitsetaim või hummus, siis saan selle sinna viia.
Lastele olen harjutanud külge suhtumist, et tõsta toitu ette pigem vähem ja mitu korda, aga ära kuhja. See annab võimaluse, et järgmise päeva lõunaks jagub ka. Kui meil jääb väljas süües toitu üle, lasen selle alati fooliumisse või pappkarpi kaasa pakkida. Tihtipeale saab nii näiteks krõbedast baklažaanist homse päeva lõuna või õhtusöögi komponent.
Täna valmistasin lõunasöögiks paar päeva seisnud kinoad. Kuumutasin pannil kergelt küüslaugu ja sibula ning lisasin tassitäie kinoad. Segasin juurde oliiviõli, sidrunipipart ja meresoola ja tõstsin taldrikule. Juurde hakkisin pooliku avokaado ja tomati ning peatselt närbuva peterselli, pigistasin sutsu poolikult seisnud sidrunit. Natuke ketšupit ja tomatihummust peale ja valmis!