Põgenikekeskus Tallinnas jättis inimesed ukse taha (11)

Adele Johanson
Copy
Niine 2 põgenikekeskus
Niine 2 põgenikekeskus Foto: Konstantin Sednev

Kristine Muldma, kes aitab vabatahtlikuna Eestisse saabunud põgenikke, on seni suunanud ukraina peresid Tallinnas Niine 2 asuvasse põgenikekeskusesse. Alguses olid sealsed töötajad tema sõnul suurepärased, väga vastutulelikud ja mõistvad. Nüüd on aga juhtunud, et uks pannakse põgeniku nina ees kinni ning abivajaja peab ära minema, nutumaik suus.

21. märtsist registreeritakse Eestisse saabuvad põgenikud esmalt Pärnus asuvas vastuvõtukeskuses. Tallinna põgenikekeskus peaks jagama infot selle kohta, kuidas saada linna pakutavaid teenuseid ja nõustamist. Arusaadavalt on saabujad segaduses ega tea, mida nad peaksid tegema.

Niine keskus peaks põgenikke suunama toiduabisse, andma nõu hariduse alal, pakkuma töötukassa nõustamist, vajadusel esmast registreerimist ning määrama toimetulekutoetuse. Paraku ei pruugi sealt vajalikku saada. Muldma kirjeldas, kuidas tema tuttava ees pandi põgenikekeskuse uks ilma ühegi selgituseta kinni. «Ta siis nuttis seal mõnda aega ja lahkus,» rääkis Muldma.

Keskuse infotelefonilt kinnitati, et kui inimesi tuleb korraga liiga palju, siis pannaksegi põgenikekeskuse uks kinni ning rohkem kedagi sisse ei lasta. Kes hiljem tuleb, peab tõtt vaatama suletud uksega ning teadmatusega, millal võiks tagasi tulla.

Keskusesse helistades kinnitati sealt, et asjad muutuvad minutitega ning mingit kellaaega, millal kindlalt jutule saab, ei ole. Muldma kogemuste põhjal on see puhas õnneasi, kes saab jutule ja kes mitte. Ometi ütleb silt põgenikekeskuse uksel, et keskus avatakse hommikul kell 8 ning suletakse kell 17.

Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuameti uussisserändajate kohanemise toetamise osakonna juhataja Kaisa Üprus-Tali sõnul võib tõesti juhtuda, et kõik ametnikud on hõivatud.

«Välisuksel on meil kogu päeva vältel kaks spetsialisti, kes inimestele järjekorranumbreid jagavad ja vastavalt nende kirjeldatud murele õigesse kohta suunavad. Reeglina pääseb nõustamistele tõrgeteta. Kui sotsiaalnõustamise ja toimetulekutoetustega tegelevate inimeste juurde on väga suur järjekord, siis maksimaalselt paari tunni jooksul me sellesse järjekorda inimesi juurde võtta ei saa,» selgitas ta.

Selline olukord on aga Üprus-Tali sõnul pigem erand kui reegel. «Kindlasti ei ole meil tekkinud olukorda, kus uks on lukus ja keegi saabunud inimesega ei räägi ega olukorda ei selgita.»

Nõustamistelefonilt ei saanud ka vastuseid

Need, kes kohale tulla ei saa, peaksid saama vajadusel nõustamist ja abi ka telefoni teel. Muldma otsustaski koos oma tuttavaga sellel numbril helistada.

«Vastu võttis teenindaja, kes oli nõnda pahur, nagu oleksin ta keset ööd üles ajanud. Arusaadav, nad ju ka väsinud,» tõdes Muldma.

Ta küsis teenindajalt samu asju, mida ukrainlased teada tahaksid. Kus taotleda toimetulekutoetust? Kui suur see on? Kus taotleda õppetoetust ja toiduabi? Kuidas otsida üüripinda ja kuidas seda toetatakse? Kuidas saada lapsele kooli- ja lasteaiakoht?

«Nõustaja soovitas lugeda infolehti ja ametlikke lehekülgi,» kirjeldas Muldma nördinult olukorda.

Telefoni teel nõustamise jaoks on keskuse lehel veel üks kontakt, 1247. See on riiklik infonumber, mis pakub ööpäev läbi eesti, vene ja inglise keeles infot ja nõu olukorras, kus ei ole ohus elu, tervis ega vara. Sealt saab vastuseid näiteks keskkonnakaitse ja koroonateemade kohta. Kõikidele põgenike probleemidele ei pruugi sealt aga vastust saada.

Infolehtedel jagatav teave on aga liiga üldine ning edasi tegutsemiseks on vaja ikkagi täpsemaid juhiseid. «Oma küsimustele ma vastuseid ei saanud. Ajasin vaid teenindaja nõnda närvi, et ta teatas, et tema ei peagi neid asju teadma. Kuidas saab põgenikekeskus olla nii kalk, ebainimlik ja paindumatu – inimesed tulevad lastega koos eri linnaosadest ja nad jäetakse lihtsalt kinnise ukse taha ilma selgituseta!» imestas Muldma.

Nutt kurgus 

Mõistetavalt ei taha põgenikud oma nimega nukrat seisu kirjeldada, sest nende olukord on niigi keeruline ja ebakindel. Muldmaga koos nõu ja abi saada proovinud Marta (nimi muudetud) oli siiski nõus oma kogemust jagama. Ta jõudis Eestisse 26. märtsi õhtul ning ülejärgmisel hommikul läks ennast arvele võtma.

«Oli palju inimesi, aga suutsime end siiski kuidagi läbi murda. Seisime seal kaua järjekorras ning kabinetti jõudes istus seal noor mees. Mul oli palju küsimusi, nagu ikka inimestel sellises olukorras. Tahtsin teada kooli kohta. Mis tingimustel saame siia jääda,» rääkis ta.

Elamispinda ta ei küsinud, sest elab siin tuttava juures. «Ta on samasugune põgenik, oli tulnud paar nädalat varem ja sai endale juba korteri üürida, nii et sain tema juurde,» rääkis Marta.

Paraku ei osanud mees, kes teda registreeris, vastata küsimustele näiteks selle kohta, kuidas saaks lapsed kooli panna. Esimese käigu peale sai Marta rohelise kaardi Tallinnas ühistranspordiga sõitmiseks ja 4–5 lehest koosneva brošüüri.

Kooli kohta täpsema info saamiseks andis ta oma telefoni ja aadressi, kuid ta pole seni mingit infot saanud. Selgust ei ole ka elamisloa kohta – kuidas selle taotlemine täpselt käib? Millised on võimalused töö leidmiseks? Kuidas see töötukassa abiga käib? Kas vene keele oskusest piisab?

Et oma küsimustele vastused saada, ostis ta endale ja tütrele telefoni kõnekaardi ja proovis nõu küsida infotelefonidelt. Sealt aga suunati edasi üha teiste juurde ja küsimused jäid vastuseta.

Nii proovis ta uuesti keskusesse minna. Ukse peal olnud inimesed soovitasid, et tulge kas varahommikul või enne sulgemist, siis on vähem rahvast, rääkis Marta.

«Võtsin järgmine kord seda soovitust kuulda ning tulin pool tundi enne sulgemist, 16.30, aga mind enam ei lastud sisse. Ukse peal olnud mees ütles, et tulge homme varem. Täna on juba kõik. Hakkasin nutma – kaks päeva ei saanud ma lihtsatele küsimustele vastust ning neljapäeval läksin juba kolmandat korda,» kirjeldas ta.

Kui Eestis on ennast keeruline sisse seada, siis oleks ta nõus minema ka mujale. Samas on ta siin juba esmase kaitse saanud, nii et ka mõnda teise riiki edasi minek on seetõttu raskem. Tema sõnul on raske aru saada, mis on põgenikule ette nähtud ja mis mitte.

«Mul ei olnud esimene kord vaja ei hambapastat ega pesupulbrit. Võtsin ainult konkreetseid asju, mida mul vaja oli,» meenutas Marta. Kui ta teisel korral läks hügieenitarbeid võtma, siis öeldi, et teist korda enam ei saa ja tore on, et rohkem ei võtnud. Toiduabiga oli tal sama mure, sest keeruline on aru saada, kui tihti tohib seda võtmas käia.

Samas on ta väga tänulik Facebooki grupi eest «Ukraina sõbrad Eestis», kus Eesti inimesed oma abi ja nõu jagavad.

Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuameti uussisserändajate kohanemise toetamise osakonna juhataja Kaisa Üprus-Tali.

Tallinna linn avas Niine tänava põgenikekeskuse 2. märtsil, kui riiklikke keskuseid veel ei olnud, et inimesed saaksid siiski vastu võetud ja toetatud. Sellest ajast alates töötas Tallinna keskus ööpäev läbi ja seitse päeva nädalas kuni 25. märtsini.

Selle ajaga suutis keskus teenindada ligi 11 000 sõjapõgenikku. Ühtlasi hoidis Tallinn ainsa kohaliku omavalitsusena põgenikekeskust avatuna ööpäev läbi ja nii pika aja jooksul. Praegu pakub Tallinn Niine tänava põgenikekeskuses jätkuteenust, kus sõjapõgenikel on võimalik saada nõustamist ja ülevaadet linna pakutavatest teenustest.

Niine keskuses tegeletakse toiduabisse suunamise, haridusnõustamise, töötukassa nõustamise, vajadusel esmase registreerimise ning sotsiaalnõustamise ja vajadusel toimetulekutoetuse määramisega. Välisuksel on meil kaks spetsialisti, kes inimestele järjekorranumbreid jagavad ja vastavalt nende kirjeldatud murele õigesse kohta suunavad. Reeglina pääseb nõustamistele tõrgeteta.

Kui sotsiaalnõustamise ja toimetulekutoetustega tegelevate inimeste juurde on tekkinud väga suur järjekord, siis maksimaalselt paari tunni jooksul me sellesse järjekorda inimesi juurde võtta ei saa.

See on aga pigem erand kui reegel – enamasti on inimeste tulemine siiski sujuv ning ka nende muredega tegelemine liigub sujuvalt. Kindlasti ei ole meil tekkinud olukorda, kus uks on lukus ja saabunud inimesega ei räägita või neile olukorda ei selgitata.

Sõja eest Eestisse tulnud Ukraina kodanikud ja nende pereliikmetele saavad taotleda politsei- ja piirivalveametist ajutist kaitset. Ajutine kaitse on aastane elamisluba, millega saame Ukraina kodanikele ja nende pereliikmetele pakkuda turvatunnet ja sotsiaalseid garantiisid. Pärast ajutise kaitse taotlemist saavad sõjapõgenikud sarnased õigused, nagu on Eesti elanikel – näiteks õigus siin õppida, töötada ja saada ka ravikindlustus.

Ajutist kaitset saavad taotleda need Ukraina kodanikud ja nende pereliikmed, kes saabusid Eestisse alates 24. veebruarist. Ajutist kaitset saab taotleda Tallinnas Tammsaare (A. H. Tammsaare tee 47) ja P. Pinna teenindussaalis (P.Pinna 4). Taotluse esitamiseks tuleb broneerida aeg. Broneeringuga aitab ka infotelefon 612 3000.

Ajutise kaitse taotlemine ei ole kohustuslik, kõikidel Ukraina kodanikel on õigus Eestis edasi viibida ka ilma ajutist kaitset taotlemata.

Perearstikeskused osutavad üldarstiabi kõigile Ukraina sõjapõgenikele sõltumata ravikindlustusest. Perearstikeskused pakuvad abi vastavalt olukorrale ning suunavad patsiendi vajadusel edasi eriarsti juurde täiendavateks uuringuteks või protseduurideks.

Sõjapõgenikele abi pakkuvasse perearstikeskusesse vastuvõtule minekuks tuleb keskusega enne ühendust võtta, nimistu koos kontaktidega leiab aadressilt https://bit.ly/perearstid.

Kõigile Eestis viibivatele inimestele on tagatud vältimatu abi raske või eluohtliku terviserikke korral, sh vältimatu hambaravi. N-ö tavahambaravi saavad sõjapõgenikud samamoodi nagu ka teised Eestis viibivad inimesed.

Kõik Ukraina sõjapõgenikud saavad lasteaiakoha või koolikoha soovist teada anda Tallinna põgenikekeskuses (Niine tn 2). Õppekoha soov edastatakse Tallinna haridusametile, kes võtab soovijaga ühendust. Tallinna haridusamet viib läbi ka infotunde majutuskohas viibivatele Ukraina peredele. Lasteaiaga seotud küsimuste korral tuleb pöörduda Tallinna haridusameti poole tel. 5300 7845 või saata e-kiri ukraina@haridus.ee.

Kommentaarid (11)
Copy
Tagasi üles