R, 2.12.2022

Epideemia aastal 1665 – mis meetodeid kasutati haiguse piiramiseks ning kas need toimisid?

Viasat History
Epideemia aastal 1665 – mis meetodeid kasutati haiguse piiramiseks ning kas need toimisid?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Foto: Viasat History

Kolm ja pool sajandit tagasi, aastal 1665, laastas Inglismaad hävitav katk, mis võttis enam kui 100 000 elu, ja seda vaid Londonis – see on veerand praegusest rahvaarvust. Kuidas levis haigus edasi tol ajal ning mis meetoditega sellele reageeriti?

Suurbritannia ajaloo suurim epideemia

50 aastat enne Suurt Katku Londoni rahvaarv kahekordistus: kümneliikmelised perekonnad elasid agulites kahetoalistes hurtsikutes, tänavad (veidi enam kui põiktänava laiused) olid märjad ja mustad, inimesed kandsid teiste vanu rõivad ja elementaarne hügieen oli suuremas osas linnast tõsiselt puudulik. Katk puhkes Londoni ühes suuremas agulis, St. Gilesis. Katk sai alguse bakterist ja oli äärmiselt nakkav. Kui keegi sellesse haigestus, oli tal vaid 30% tõenäosus ellu jääda. Neil päevil ei teadnud keegi, mis inimesi haigeks tegi, kuid alates 19. sajandist kuni tänaseni usuvad eksperdid, et epideemia põhjustasid rotid või õigupoolest rottidelt pärinevad kirbud. Kuid kas nad olid tõesti katku kandjad?

Foto: Viasat History

Katk ei levinud nii, nagu me oleme seda arvanud

Uute uurimuste kohaselt ei levitanud haigust rotid ega nende kirbud, vaid hoopis täid. Täpsemalt riidetäid, kes tänu nüüdisaegsele pesupesemisele on praeguseks peaaegu välja surnud. Need pisikesed vereimejad on suutelised kinnituma inimeste rõivastele ja vaid peremehe nahka puutudes imema nende verd ning nakatama neid bakteritega. Lisaks sellele kinnitatakse ühes teises uurimuses, et kirbud suutsid levitada haigust ise, ilma rottide abita. Kirbud ja täid elasid soojades rõivastes ja inimeste voodites, nii et need võisid levitada haigust vaid hetkega.

Foto: Viasat History

Reageerimine epideemiale 17. sajandil: meetodid, mis on kasutusel tänapäevalgi

1665. aasta maiks oli kuningas Charles II esimeseks reageeringuks sulgeda teatrid. Kui epideemia muutus hullemaks, väljastati inimestele ametlikud sertifikaadid, millega tõestati, et neil pole sümptomeid. Ilma sertifikaadita ei võinud keegi peatuda võõrastemajades ja inimestel keelati siseneda maakonna küladesse ja linnadesse. See oli esimene kord, kui inimesed taipasid sotsiaalse distantseerituse olulisust, lisaks suleti nakkusohtlikud majad ja keelati müüa nakatunud inimeste kinnisvara. Münte hoiti turgudel äädika sees ja kliendid ning müüjad vältisid teineteisega vahetut kontakti nii, et ostjad valisid tooteid, mida soovisid osta, lettidelt ise. Arstid kandsid linnupäid meenutavaid maske, mis on tänaseks saanud sümboolseks, ja nad toppisid maskide nokkadesse lavendlit ja muid lõhnavaid aineid, et filtreerida sissehingatavat õhku. Nad kasutasid koos maskidega ka vahaga kaetud keepe, teadmata isegi, et kirbud ja täid ei suuda taolise materjali külge kinnituda, mis ilmselt päästis nende elu. Veel üks kasulik meetod oli hoida nakkusohtlikud majad suletuna 40 päeva, pärast mida töödeldi neid suitsuga ja seinad lubjati üle, mis hävitas samuti patogeene. Inimesed reageerisid haigusele, kuigi nad isegi ei teadnud, mille vastu nad võitlesid.

Kuigi möödunud aja meetodid sarnanesid muu hulgas praegusel ajal koroonaviiruse vastu kasutatavatele, kaotas London siiski lahingu katku vastu. Epideemia tipp saabus 1665. aasta septembris, kui vaid pealinnas suri nädalaga 7000 inimest.

Uues kolmeosalises dokumentaalsarjas „Epideemia: Suur Katk“, mis alustab pühapäeval, 7. märtsil kell 22.00 kanalil Viasat History, rekonstrueeritakse tollaseid sündmusi ja kirjeldatakse kaasaja puudusi epideemia vastu võitlemisel. Dokumentaalsarjas saab selgeks, kuidas isegi pärast suuri kaotusi olid inimesed ise võimelised epideemia peatama.

Jälgi meid ka Facebookis – Viasat History Eesti 

Viasat History telekanal on saadaval enamustes Eesti teleoperaatorite pakettide.

Tagasi üles