Palju kirjutatakse sellest, et tänapäeva lapsed on nutiseadmetest sõltuvuses ja ekraaniaega peaks vähendama. Digivahendites peituvatest arenguvõimalustest rääkis aga Eesti Haridustehnoloogide Liidu esimees ja Pärnu Vanalinna põhikooli haridustehnoloog Diana Veskimägi.
«Ekraaniaeg võib olla nii positiivne kui ka negatiivne. Vähendama peaks just mõttetut ekraaniaega, mis lapsele midagi juurde ei anna,» räägib Veskimägi ning lisab, et digivahendite kasutamine koolis suurendab mõtestatud ekraaniaja kaalu – kui osata erinevaid tehnoloogilisi lahendusi õigesti kasutada, siis peitub neis suur potentsiaal.
Digitaalseid töövahendeid võib kasutada näiteks peast arvutamise harjutamiseks, animatsioonide tegemiseks, viktoriinide korraldamiseks või uute sõnade õppimiseks, loetleb Veskimägi üksnes mõningaid põnevaid võimalusi ning rõhutab, et tegelikult pole digivaldkond omaette õppeaine, vaid justkui taust ja vahend, mis võimaldab teemasid lõimida.
Julgus katsetada
Kuigi tehnoloogiliste vahendite üha ulatuslikum kasutuselevõtt ainetundides ei tähenda, et vana õppemetoodika kuhugi kaob, vajavad õpetajad kindlasti digimaailmas orienteerumiseks lisaoskusi. «Ei tohi olla kinni vanas ning arvata, et digivahendid on kurjast,» räägib Veskimägi, kelle sõnul on eelkõige vaja julgust ja tahet uusi tööriistu katsetada.
Laste digioskuste tase on 1. klassi tulles enam-vähem ühesugune, olgugi et on peresid, kus nutiseadmeid kasutatakse iga päev, ning peresid, kus on reeglid ja piirangud. «Kuigi meile tundub, et enamik lapsi oskab nutiseadet kasutada, siis on see nende jaoks tegelikult intuitiivne ning nad suudavad teha üksnes seda, mida seade ette söödab, näiteks valida YouTube’ist videoid või laadida alla mänge,» selgitab Veskimägi ning rõhutab, et koolis omandatavad digioskused on hoopis teistsugused.
Näiteks õpitakse kasutama arvuti hiirt, sest see oskus on tänapäeva lastel täiesti puudu, keskendutakse digitaalse kirjaoskuse arendamisele, tehakse esitlusi ja luuakse dokumente, kasutatakse põnevaid ja mängulisi rakendusi. Kooliprogrammis on rõhk just veebiohutusel – kuidas internetist leitud infosse kriitiliselt suhtuda, millist infot jagada ja millist mitte, mis rakendust alla laadida ja mida mitte.
Loovus sööstab kõrgustesse
Digivahendid võimaldavad läheneda teadmiste omandamisele loovalt, usub Veskimägi ega arva, et koolis peaks pähe tuupima fakte, mida leiab internetist kahe sekundiga; pigem tuleb õpetada infot otsima ning seda kriitiliselt hindama ja analüüsima.
Kui miski probleeme tekitab, siis see, et lapsed on kärsitud ning kipuvad arvama, et kõik peabki käima välgukiirusel nagu Google’i päring. «Õpetaja väljakutse on leida põnevaid viise õpilaste tähelepanu köitmiseks,» räägib Veskimägi ning lisab, et kui lastel on tunnis huvitav ning nad saavad luua ja tegutseda, siis nad töötavad kenasti kaasa. Samas kõigile lastele digivahendid kindlasti ei sobi, täpselt samamoodi nagu igaüks pole andekas joonistamises või muusikas, räägib Veskimägi.
See, kui palju tunni ajast peaks digivahenditele pühendama, sõltub teemast ja ülesannetest, ent kindlasti ei peaks neid kasutama kogu tunni vältel, toonitab Veskimägi. Digivahendid sobivad väga hästi teemade kordamiseks ja kinnistamiseks, sest mängulisus ning sellega seotud emotsioonid aitavad infot omandada.
Nagu öeldud, saab digivahendeid kasutada mistahes aine tundides. Need on väga head just erinevate teemade lõimimiseks. Näiteks kehalise kasvatuse tunnis saab rakenduste abil mõõta südamerütmi või liikumiskiirust ning saadud infot füüsikatunnis analüüsida; loodusõpetuses võib mõõta välisõhu ja lumehange temperatuuri ning kogutud andmete põhjal luua matemaatikatunnis graafikuid; erinevate drilliprogrammide abil on märksa lihtsam selgeks õppida korrutustabel või omandada võõrkeelseid sõnu. Samuti saab teha animatsioone, kujundada digitaalselt plakateid, luua sõnapilvi – võimalusi on tõepoolest palju.
Kuigi virtuaalreaalsusele on praegu üsna vähe sisu loodud, võiks näiteks kümne aasta pärast selle abil õppida ajalugu – panna prillid pähe ja rännata eri ajastutesse, visualiseerib Veskimägi. Samuti võiks tunde anda hologrammõppejõud, kasutada võiks liitreaalsust ning klassiruumides võiks projektorite ja tahvlite asemel olla interaktiivsed seinad.
«Olgugi et me isegi veel päris täpselt ei tea, milline on tulevikutehnoloogia, peame arvestame, et noortel tuleb tulevikumaailmas hakkama saada ning meie peame neid selleks ette valmistama,» sõnab Veskimägi. Igatahes usub ta, et tulevik kuulub digivahenditele ning saab kahtlemata olema põnev.
Valik õpetajate digitaalsetest lemmiktöövahenditest
Ajatelg | Timetoast MyHistro Sutori | 3D modelleerimine | SketchUp Tinkercad Blender |
Animatsioon | MovieMaker GoAnimate iMove | Programmeerimine | Scratch Code.org KoduGameLab |
Audio | Audacity Voice Record SoundCloud | Robootika | Bee-Bot LegoWeDo Ozobot |
E-raamat | Issuu Storybird Calameo | Ristsõna | LearningApps Puzzlemaker CrosswordLabs |
Ekraanisalvestus | Screencastomatic Screencastify Camstudio | Sõnapilv | Mentimeter AnswerGarden WordCloud |
Mäng | Kahoot LearningApps Quizizz | Kuldvillak | JeoparyLabs JeoparyApp eQuizShow |
Allikas: Eesti Haridustehnoloogide Liit (2018. aasta küsitluse tulemused)
Nutiseadet ei tohi kasutada kui präänikut hea käitumise eest
Birgy Lorenz, Eesti Informaatikaõpetajate Selts
Digitehnika kasutamine on süsteemne protsess ega peaks olema juhuslik, küll aga on see väga vajalik, sest Eesti ühiskonnas on digipädevus üks baasoskusi. Tihti võivad vanemad ja õpetajad kasutada nutiseadet ja arvutit kui präänikut hea käitumise eest. See pole kindlasti õige.
Esimese klassi laps õpib selgeks tähed, õpib, kuidas elus iseseisvalt hakkama saada ja oma tervise eest hoolt kanda. Samasugune lähenemine peaks olema ka tehnikale – laps peab õppima seadmetega turvaliselt ja oskuslikult ringi käima, mõistma, millal üht või teist seadet või programmi kasutada, kuidas internetis hakkama saada. Et mõnes peres on nutiseadmed lubatud, teises jällegi keelatud, siis on koolil oluline roll digipädevuse ühtlustamisel.
Soovitame digimaailmaga tutvust teha jupikaupa, kuid alati selgitades, miks üks või teine toiming või käitumine on sobilik ja mis mitte. Lastele on eeskujuks vanemad, õed-vennad, sugulased, õpetajad ja sõbrad, seega kokkulepped ja reeglid, kuidas turvaliselt digipädevust omandada, tuleb teha nende kõigiga.
Koolis on palju võimalusi, mis võivad suurele osale vanematest tunduda põnevad, kuid tuleb arvestada, et on ka traditsioonilisemaid peresid, kes on digiseadmete kasutust ja interneti tutvustamist pigem edasi lükanud. Olenevalt koolist võidakse aga esimeses klassis kokku sattuda näiteks droonide, robootika või 3D-printimisega, mis lennutavad lapse loovuse hoopis uutesse kõrgustesse.
Soovitame vanematel kooli õppekava ja võimalustega juba varakult tutvuda, et ei tuleks üllatusi – millal on vaja lapsele teha e-posti aadress, mõelda Robotexi suurvõistlusel osalemise või miks mitte kosmosesse raketi saatmise peale. Võimalused, mida maailm ja tulevik lapsele pakkuda võivad, on piiritud – tuleb vaid parim üles korjata.
Robot aitab matemaatikat õppida
Janika Leoste, Tallinna Ülikooli õpperobootika nooremteadur
Eesti on sattunud eesrindliku digitehnoloogia kasutamisega koolis huvitavasse olukorda: ühest küljest käivad haridusdelegatsioonid kogu maailmast uudistamas meie PISA edu tagamaid ja teisalt räägivad eesti haridusteadlased õpimotivatsiooni langusest eriti reaalainetes.
Üks põhjus on see, et tunnis õpitaval on vähe seost reaalmaailma probleemidega. Kuigi digitaalsed vahendid muudavad traditsioonilise õppesisu interaktiivseks, ei pane arvuti abil joonistatud ja rääkiv-laulev digitaalne kolmnurk last oluliselt rohkem tajuma Pythagorase teoreemi vajalikkust, võrreldes pliiatsiga vihikusse kirjutamisega.
Siin tulevad appi tehnoloogiaga rikastatud õpimeetodid, kus õpperobotist, sensorist või muust tehnoloogilisest seadmest saab tänuväärne vahendaja teooria teadmise kasulikkusest päris maailma probleemide lahendamisel. Näiteks saame panna roboti joonestama kahemeetrise haaraga täisnurkset kolmnurka, et mõõta maad parki lillepeenra rajamiseks. Õpime aru saama, et meie arvutus- või loogikaviga võib reaalsuses maksta inimelu, kui robotauto õigel ajal LEGO-mehikesest jalakäijat märgata ei suuda.
Matemaatikaõppes roboti kasutamisel toome lapsed koolipingist välja mõõtma-katsetama, julgustame koostööd ja loovat mõtlemist ning, mis kõige olulisem, saame pakkuda lastele huvitavaid ja motiveerivaid matemaatikatunde. Lisaks matemaatika visualiseerimisele arenevad sellise õpimeetodi käigus laste digipädevus ning kujunevad algteadmised robotitest, mida meie automatiseeritud tulevikus kõigil vaja läheb.
Janika Leoste uurib doktoritöös robotitega toestatud matemaatikaõppe mõju matemaatika motivatsioonile. Tänu sadadele õpetajatele ning tuhandetele õpilastele on ta saanud teada, mis meetodi rakendamist koolis toetab, aga ka takistab. Väga oluline on kooli juhtkonna tugi sellise haridusuuenduse elluviimisel ning õpetajate tahe ja pealehakkamine. Loe lisa www.edulabs.ee