Sõna «nälg» toob enamasti silme ette kurva pilguga Aafrika lapsed. Viimasel ajal on seda sõna aga tarvitatud ka Eestiga seoses. Kas õigustatult? Kas Eestis on nälga?
Siiri Erala: nälg kui usu küsimus
/nginx/o/2020/10/30/13445326t1ha8f2.jpg)
26. september 2011, 09:19
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lugedes internetist selleteemaliste artiklite kommentaare, jääb mulje, justkui oleks nälg Eestis usu küsimus. Kommentaatorid jagunevad suuresti kaheks: ühed, kes usuvad ja on seetõttu rahulolematud praeguse poliitikaga, ning teised, kes ei usu. Viimaste seas leidub neidki, kes märgivad irooniliselt, et nende aias mädanevad õunad puu otsas, näljased ainult tulgu ja korjaku.
Spetsialistide seisukoht kipub ühtima uskmatutega. Eestis ei saa rääkida näljast. Kui, siis on probleemiks alatoitumus. See tähendab, et inimesed saavad elus püsimiseks piisavalt toitu, kuid see on ühekülgne ega sisalda kõiki vajalikke toitaineid. Surma alatoitumus ei too, küll aga kaasnevad sellega mitmesugused tervisehäired.
Abipakke jaotavate toidupankurite vaade ühtib loomulikult uskujatega. Nad on välja öelnud ka konkreetsed arvud. Eestis olevat 100 000 inimest, neist 20 000 lapsed, kes kannatavad tühja kõhtu. Need arvud on hakanud niinimetatud kurjade konstantidena ringlema ka meedias. Tegelikku statistikat, kas ja kui palju näljas või alatoitumuses inimesi Eestis on, ei eksisteeri.
Isiklikult arvan, et rahanappuse tõttu ei saa piisavalt süüa päris paljud Eesti inimesed. Kas meil on kindlustatud, et üksikul vanuril, kes maksab kohusetundlikult vee, kütte ja elektriarved, jagub pensionist kuu lõpuni ka söögiraha? Kas Eestis jagub mitme lapsega perel igaks päevaks toiduraha, kui üks vanematest teenib miinimumpalka ja teine on pikemat aega töötu?
Olen ühe meediku suust kuulnud lugu perest, kus ema saatis oma kooliealised lapsed võimalikult vara magama, et säästa õhtueine arvelt leivatükid hommikuks. Ise nägin gümnaasiumiealisena Tartus välikohvikus pealt, kuidas kamp rõõmsaid, kuid hoolitsemata välimusega lapsi maha kukkunud ja sulanud jäätisepalli sööma asus. Mõlemast juhtumist on möödas umbes kümme aastat. Kas praegu selliseid asju ei juhtu?
Tegelikult on üleüldse kummaline, et arutelu on hakanud keerlema selle ümber, kas meil on nälga või mitte. Isegi kui meil on üksikuid näljaseid või alatoitunuid, peaksime püüdma leida lahendust. Või on asi selles, et tühja kõhtu kannatav inimene on Eestis kui arenenud ühiskonnas niivõrd ebamugav ja häbiväärne probleem? Aafrika nälgivatest lastes võib kõnelda vabalt, kuid Eesti laste puhul ei saa see sõna otseses mõttes kõne allagi tulla?