Ehkki keskturg asub praktiliselt mu maja taga, satun sinna üliharva – minu arvates nõuab turul käimine mingit oskust, pingutust. Seal puuduvad poodidest tuttavad kollased või punased sildid, mille järgi saaks kiirotsuseid langetada, ei ole ilusate julgustavate piltidega pakendeid, eri lettide hinnad võivad erineda kordades, kaardiga maksta ei saa ning see pannakse juba kell viis õhtul kinni.
Ometi valivad toidugurmaanid üle maailma ostude sooritamiseks peaaegu alati turu. Ka keskturu direktor Rein Leemet kinnitas, et näeb ka oma turul pidevalt prominente, alates riigikogulastest ja lõpetades pankurite ja muusikutega. Toiduteadlikel inimestel on nimelt turul omad müüjad, kust nad saavad Tallinna parimat liha ja köögivilja. Aga mina neid lette lihtsalt nii kergesti üles ei leia.
Sidemete ja harjumuste loomine turul on nimelt raske. Iial ei tea, milline müüja kipub isegi ainult kauba vaatamise pärast tõrelema ning kes inspireeriks oma lahke olekuga tervet ülejäänud päeva.
Oleks ju tore, kui need esimesed sammud muutuksid kuidagi lihtsamaks – kui turg oleks ilusam, kasitum, kui saaks hakkama ka ainult eesti keelega.
Huvi eestimaise värske toidu vastu on ju tegelikult suur.