Aafriklased proovisid Eesti toitu: kali läks raskelt alla, küüslauguleivad võitsid südamed

Vasakult: Delon Heyman Lõuna- Aafrika Vabariigist, Ihsane Damghi Marokost, Cornelie Worah Gabonist ja Ayanda Tetyana Lõuna-Aafrika Vabariigist. Foto: Heelia Sillamaa

Kui üldiselt jätkus Postimehe maitsetestis osalenud aafriklastel Eesti toidule vaid kiidusõnu, siis sprottide, kalja ja kapsa peale pistis nii mõnigi seltskonna liige kisama.

Postimehe poolt Lõuna-Aafrika Vabariigis läbi viidud Eesti toitude maitsetestis osales neli Aafrika riikide esindajat - Delon Heyman ja Ayanda Tetyana Lõuna-Aafrika Vabariigist, Cornelie Worah Kesk-Aafrika väikeriigist Gabonist ja Ihsane Damghi Põhja-Aafrikast, Marokost. Ükski testis osalenutest pole Eestis kunagi käinud ning varasem kokkupuude neil meie köögiga puudub.

Kasekese kommid:

Lauale laotatud toodetest otsustavad aafriklased esimesena asuda Kasekese kommide kallale - kõigi nägudelt võib näha heakskiitvat ilmet, kuid erilisi emotsioone kamakomm välismaalastes esile tuua ei suuda. «See on nagu suflee, aga samas on see selline jahune, täitsa hea,» võtab esimesena sõna ainuke testis osalev mees, Delon Lõuna-Aafrikast. Cornelie Gabonist lisab omalt poolt, et kui üldiselt talle liiga magusad asjad ei meeldi, siis Kasekese kommid on isegi üllatavalt head. «Oo, see on huvitav, magus, aga samas mitte väga magus. Mulle tavaliselt ei meeldi pruunid kommid, aga see on päris hea,» nõustub ka Ayanda. Marokolase Ihsane jätab Kaseke pigem külmaks - komm nagu komm ikka, leiab ta.   

Kuigi kõigi kommentaaridest võiks eeldada, et maiustus maitses neile hästi, tuleb hiljem asju kokku koristades välja, et keegi peale ühe ampsu tegelikult seda süüa ei soovinud ning nii leiavad poolikud kommid tee prügikasti.

Eesti toitude proovimine LAVis. Foto: Erakogu

Mulgikapsas:

«See on kapsas, ma vihkan kapsast, ma ei proovi seda,» pistab Ayanda mulgikapsast nähes kisama. Teiste utsitamise peale proovib ta uuesti kapsale läheneda, kuid otsustab kiirelt, et juba kapsa lõhn ajab tal südame pahaks. Kuna Ihsane moslemina sealiha süüa ei või, jätab ka tema mulgikapsa vahele. Alles jäänud kaks testijad suhtuvad aga kapsasse palju sõbralikumalt. «See ei ole halb, see sobiks liha kõrvale hästi, kas sul on seda veel? Me peaks seda täna sööma,» leiab Delon. Cornelie nõustub, et mulgikapsas on väga hea ja tõstab seda endale julgelt juurde. «See on nagu see prantslaste choucroute (hapukapsas - toim),» toob Gabonist pärit neiu võrdluse.

Must leib:

Kui välismaal elavad eestlased ei väsi kordamast, kuidas nad kodust eemal olles seda õiget musta leiba igatsevad, siis aafriklased meie leiva vaimustust ei jaga. «See on ju lihtsalt rukkileib?» ei saa Cornelie aru, mis selles nii erilist on. Ka Delon leiab, et see on nagu rukkileib, ainult magusam. «Tegelikult on see nagu õlle leib!» leiab mees originaalsema viisi, kuidas musta leiba kirjeldada ning tunnistab, et ilma võita on see tema jaoks liiga tugeva maitsega. «Aga võiga läheb alla küll!» säilitab Delon positiivsuse. Ihsane leiab vaid, et see on väga tugeva maitsega ning Ayanda ütleb ausalt, et ega see väga hea nüüd ei ole, kuid võiga kõlbab süüa küll.

Kali:  

«Vabandust ma jätan selle vahele, ma ei suuda seda juua,» pistab seekord kisama Ihsane samal ajal nägu krimpsutades. «See lõhnab nagu köhasiirup,» sõnab seepeale Delon ja Ihsan noogutab heakskiitvalt. Ka Cornelie tunnistab, et lõhna pärast ta seda ei jooks, kuid maitselt on see tegelikult lihtsalt nagu Nigeeria malta (humalast ja odrast valmistatud õlle sarnane karastusjook - toim). «See on küll tugevam ja tumedam kui malta, aga sellel on üllatavalt mahe järelmaitse,» arutleb naine. Ayanda nõustub, lisades vaid, et sellel on rohkem maitset kui maltal.  

Sprotid õlis:

Kahjuks sprotid kastaneid tulest välja ei too ning nüüd hakkab järjekordselt nägusid tegema Ayanda. Pärast esmast proovimist muudab naine aga oma suhtumist. «Pole paha,» lausub ta, haarates samal ajal karbist järgmised kaks kala. «Mulle tavaliselt ei meeldi kala, ma olen selle vastu lausa allergiline, aga selle tugev maitse meeldib mulle,» arutleb aafriklane. Deloni jaoks on sprotid liiga õlised, kuid ta tunnistab, et tegelikult kartis ta palju hullemat. «Kala on hea, sellel on natuke suitsune maitse ja see sobiks hästi võileiva peale,» kommenteerib mees, lisades, et sellist õlist kala oleks hea enne suuremat joomingut süüa. Ihsane sõnul ta üldiselt armastab kala, aga Eestist toodu on liiga rasvane ja tugeva maitsega. «See on nagu sardiin, väga hea. Teil on väga hea toit Eestis!» jagab Gabonist pärit Cornelie sprottidele kiidusõnu.

Proovimiseks toodud Eesti tooted. Foto: Heelia Sillamaa

Vana Tallinn:

Ainsa alkohoolse joogina suudab Vana Tallinn seltskonna kihevile ajada. Esimese julgena asub Vana Tallinnat nuusutama Delon. «Vau see on tugev, 50 volli? Seda saab üles soojenemiseks kasutada küll.» arutleb mees pakendit uurides. Selgituse peale, kuidas eestlastele meeldib seda juua ka piimaga, leiab Delon, et seda ta teha ei suudaks. «Vau, see on tugev!» lausub Cornelie naerdes ja end samal ajal edasi-tagasi kõigutades. Ayanda hoiatab sõbrannat seepeale, et arvatavasti jääb ta sellest ühest lonksust juba purju. «See on natuke nagu Campari. Ei pigem nagu tugev rumm. See piimaga joomise idee on kaval - ta ei maitse nii paremini, aga on palju mahedam. Kui ma tahaks seda purju jäämise eesmärgil juua, siis ma jooks seda muidugi ilma piimata,» võtab Cornelie end kommentaari jaoks kokku. Ayanda nõustub, et see on väga tugev, kuid talle meeldib tsitruse maitse, mida ta tunneb. «See on halb su maksale!» manitseb naine ning proovib Vana Tallinnat piimaga juua. «Oi piimaga juues on see nagu Amarula ja ei kõrveta suud, ma eelistaks seda nii juua,» võrdleb naine Vana Tallinnat Lõuna-Aafrika Vabariigi kuulsaima kreemilikööriga.

Küüslauguleivad:

Pärast lonksukest Vana Tallinnat on aeg proovida küüslauguleibu. «See on väga hea, nagu vürtsikas krutoon, seda võiks salatisse lisada,» leiab Delon ning Ihsane on temaga järjekordselt nõus - marokolase jaoks on küüslauguleivad küll liiga soolased, aga supi sees oleksid need tema arvates väga head. Cornelie vaatab leibu kahtleva pilguga ning selgitab, et need näevad liiga õlised välja. Siiski sööb ta lõpuks ühe ära, leiab, et need on täitsa head ja on sealjuures üllatunud, kuidas küüslauguleibadel küüslaugu lõhna ei ole. «Mulle meeldib, aga me peame nüüd alkoholi peale jooma, et küüslaugu maitse suust ära saada. See on väga hea ikka,» on Ayanda leivakestega rahul.

Kalevi piimašokolaad:

Viimasena on aafriklastele proovimiseks jäänud veel Kalevi piimašokolaad, mis pole ka teab-mis üllataja. «Noh nagu meie šokolaad,» kommenteerib Delon ja Ihsane nõustub, et šokolaadidel on tõesti raske vahet teha. «See on hea nagu klassikaline šokolaad ikka,» lausub marokolane. Ayanda leiab üldse, et šokolaadi ta enam proovida ei jaksa ning Cornelie leiab, et see on mõnusalt piimane.   

Õhtu lõpuks otsustavad Delon, Ihsane ja Ayanda, et küüslauguleivad on Eesti toodetest parimad. Cornelie seevastu peab neid just proovitud asjadest halvimaks - tema arvates on parim hoopis mulgikapsas. Ka Delon toob enim meeldinud toitudest välja veel kapsa, Ayanda kiidab sprotte ja Ihsane šokolaadi. Kõige halvemaks peab Delon aga kalja ning kui Ihsane ütleb alguses, et halvim oli kala, siis kiirelt meelt muutes leiab ta, et kali oli ikka kõige hullem. Ayandale meeldis kõige vähem aga eestlaste au ja uhkus - must leib.