Calmia istikuäri aednik Jüri Annist soovitas kogu aed sellise pilguga üle vaadata, et mis tuleks kiiresti ära teha. «On täiesti loomulik, et taimed on hirmsasti vajutada saanud selle tohutu lumeraskuse all ja on palju katkisi oksi ja painutatud puid.»
Aednik rääkis Vikerraadio saates «Aiatark», et kahjustatud istikutele tuleks kohe tuleks appi minna. «Põõsad ja puud püüavad üsna kiiresti oma asendit tagasi võtta kui vähegi võimalik. Aga kui nad ikkagi hätta jäävad, võib kasvõi ajutiselt panna toed või siduda oksi keskele kokku,» soovitas Annist.
See kergendab taimede edasist kasvamist ja jätab ka endale ilusama visuaalse mulje, kui oksad ei ole lääbakil. «Eriti tuleks tähelepanu pöörata okaspuude regulaarse võraga vormidele, kust võivad olla oksad lume poolt välja vajutatud. Need ei lähe nii kiiresti tagasi oma tavapärasesse asendisse, sest võra on tihedam, siis tuleks aidata oks tagasi endisse asendisse väänata,» lisas aednik.
Oksa võiks fikseerida ajutise sidemega, et tuul teda uuesti ära ei lükkaks paigast. Selleks tuleks kasutada pehmest materjalist aiandustraati või -nööri. Seotud puud tuleks kindlasti suve jooksul kontrollida, et sidumised sisse ei sooniks ja kui on näha, et need oksad on juba enam-vähem fikseerunud, siis on mõistlik sidemed eemaldada.
Veel hoiatas Annist, et okste väänamisega ei tohiks kiirustada, sest kui mõni põõsas on veel lume all, siis ei tohiks hakata tema oksi välja kiskuma, sest hapramad liigid võivad hoopis kannatada saada ja oksad võivad murduda. Näiteks on väga haprad ja kergesti murduvad ebajasmiinid aga ka mitmed teised liigid.
Lume alt okste väljakiskumisega võib ka pungi ära rebida, mis on samuti halb. Parem on oodata ära, millal lumi täielikult ära sulab ja kui oksad on täiesti vabad, siis tuleks alustada nende aitamist.
«Kui on ikka näha, et oks on murdunud, siis on vaja teha otsus, et kui põõsas on niigi juba natuke tihe olnud, siis võib ju kerge südamega murdunud ja kahtlased oksad välja lõigata – põõsas saab hõredam ja ilusam isegi ning marjapõõsaste puhul tuleb saak maitsvam, kuna päike pääseb marjadele paremini ligi,» selgitas aednik.
Rebenenud oksad
«Kui puude puhul on lumi vajutanud alumisi oksi alla ja me ei taha neid kaotada, siis peab katsuma need üles siduda. Aga kui oks on tüve küljest lahti rebenenud, siis on asi kahtlane. Rebendid ei taha nii lihtsalt kinni kasvada aga kui meil on jämedam oks ja natukene rebenenud ja me mingil juhul ei tahaks temast loobuda, siis me peame oksa kõvasti vastu tüve tagasi suruma ja fikseerima selle niimoodi, et tuul ei saaks seda liigutada. Siis oleks lootust, et ta pikapeale kinni kasvab. Jämedamate okste korral lüüakse vahel isegi paari naelaga oks tagasi oma asendisse,» soovitas Annist.
Aga kui oks on peaaegu täielikult lahti rebenenud, siis on vähe lootust, et see asi õnnestub – ta hakkab hiljem uuesti rebenema. Siis tuleks kaaluda oksa eemaldamine. Rebenenud koht tuleks ära tasandada, et ei jääks narmendavaid kooreääri ja puuliistakuid.
«Vigastatud koht tuleks katta aiavahaga või uuem võte on ka see, et seotakse riideribaga kinni ja side kaetakse pealt aiavahaga, et ta oleks õhukindlam ja haigustekitajad ei pääse vigastatud kohta pidi puusse sisse,» rääkis aednik.
Kuidas aidata lume raskuse all mahavajunud hekki?
«Kui me tahame hekist ikkagi asja saada, siis tuleb aidata need oksad püstiasendisse tagasi ja siis hekk võib-olla paraneb ära ja uued võrsed katavad tühjad kohad,» soovitas Annist ning lisas, et kui hekk näeb ikka päris hull välja ja ta on samas heade taastuvate omadustega, nagu Ungari sireli hekk, siis võib teda ka olulisel määral jõuliselt madalamaks kärpida. Hekk nooreneb ja peale kasvab uus hekk.
«Aga kui on tegemist elupuuhekiga, siis seal ei anna agressiivne lõikamine tulemust. Seal ei taastu ta niimoodi. Sel juhul tuleb oksi püüda kohendada endisesse asendisse. See võib olla küll suur töö, aga see on praktiliselt ainuke võimalus,» möönis aednik.
Leinavormid
Annisti sõnul said tänavu talvel eriti rängalt kannatada ka leinavormid, rippoksalised ilupuud, nagu lehised, pajud või leinajalakad. Ja eriti need, mille rippoksad ulatusid maapinnani, sest kui lumi talvel üsna sulaks läks ja uuesti ära külmus, siis külmus ta nende okste külge ja hakkas allapoole vajudes võra kaasa tõmbama ning painutas tüved väga kõveraks.
«Seal ma soovitaksin lüüa painutusega samasse tasapinda tüve kõrvale kaks üsna tõsist teivast ja siis need ülevalt veel ühe lauatükiga ühendada. Naelutada on seda kehva, aga akutrelli ja paari puidukruviga saab seda üsna kergesti ühendada. Ja siis tekib niisugune nagu kahe jalaga taburet või vene p täht ja nüüd siis saame tüve paari kuni nelja sidemega toigaste külge üsna sirgeks tõmmata,» soovitas aednik.
Selline raam on üsna jäik ja kannatab tugevaid tõmbeid, ent kui toikad jätta ülevalt ühendamata, siis kipuvad abiteibad kaldu vajuma. Aednik soovitas ka leinapuude abistamisega rutata.
Kui leinapuu on nooremapoolne, siis annab teda Annisti sõnul väga edukalt tagasi sirgeks painutada. Näiteks on pajud ja lehised võrdlemisi sitked ning peavad sellele ilusti vastu, ent seda tuleb siiski teha ettevaatlikult, et puud mitte ära murda. «Kui korraga ei saa tervet looka sirgeks, siis alguses võib pool sirgemaks tõmmata ja mõne aja pärast tõmmata veel peale,» lisas aednik.