Lugejakiri: pole ime, et inimesed Soome tööle lähevad

Hea keevitaja ei jää iial tööta, kinnitab Tartu kutsehariduskeskus. Foto: Ove Maidla

Pealinna lugejat paneb muigama tööandjate nutulaul tööjõu puudumise üle, kuigi tegelikult peaks nutma. «Olen ise 70+, välja õppinud keevitaja, aga tööd saan paremal juhul kusagil Maxima poes pudelite ja purkide riiulitele panijana,» tõdes ta.

Minu kirjalikud pöördumised tööandjate poole, et leida erialast tööd, visatakse lihtsalt kohe prügikasti, kirjutab lugeja. Kui lähen isiklikult kohale, siis öeldakse, et meil on vaja keevitajaid küll, aga mitte teid. Ma ise tunnen, et mulle tehakse kõvasti ülekohut, sest jaksu mul on veel küll ja oskusi ka.

Pudelite ja purkidega askeldamine on minu jaoks füüsiliselt mitu korda raskem kui keevitamine, milles olen osav. Aga kaadriosakonnas istuvad tibid ja nende poisikestest ülemused pole ise kunagi lähedalt keevitamist näinudki.

Rääkisin ühe sõbraga, kes oli Soomes tööl ja tema omakorda uuris tuttavate kaudu, kas saaksin üle lahe keevitaja tööd. Selgus, et vanus ei ole seal mingi küsimus, peaasi, et töö tehtud saaks.

Läheksin hommepäev Soome, aga ma pean hooldama haiget abikaasat, kes ei saa üksinda hakkama. Teda oleks vaja viia järelevalve all jalutama pooleteiseks tunniks päevas, aga kui mind ei ole, siis muutub see väga keeruliseks, mis sest, et Soomes töötades saaksin praeguse 250 euro asemel 2500 ja jaksaksin palgata ka hooldaja. Kuid kuidas sa lähed haige lähedase inimese juurest kaugele ära?

Võtta abikaasa kaasa - seda alguses kindlasti teha ei saa. Peab ju olema kindel, et töö Soomes hakkab sujuma ja nii edasi. Arvan, et ma pole mingi erand. Tööandjate krokodillipisarad vähese tööjõu üle on nende oma süü. Nad ei hooli inimestest ega tea, kuidas olemasolevat tööjõudu enda kasuks rakendada saaks.

Meil ei väärtustata inimesi, vanemaid inimesi kohe mitte üldse. Pole ime, et kes vähegi saab, läheb ära. Läheksin ka kohe, kui saaksin haige abikaasa kaasa võtta.

Rein T, väljaõppinud keevitaja