Miks me ostame riideid, mida kunagi ei kanna?

Maiken Mägi
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Iga naise kapis leidub mõni uhke kleit, mida ta on kandnud maksimaalselt korra.
Iga naise kapis leidub mõni uhke kleit, mida ta on kandnud maksimaalselt korra. Foto: Panther Media/Scanpix

Paljudel kipub kappi kogunema riideid, mis ostuhetkel tundus armas või meelitas ostma hoopis soodne hind, küll aga lõpeb asi sageli sellega, et riideese jääb lihtsalt kappi seisma.

Tarbimispsühholoogi Kit Yarrowi sõnul on sedalaadi käitumine väga levinud, vahendab NBC. Oma tarbijakäitumise uuringu raames käib ta sageli inimeste kodudes, vaatab nende kappidesse ja kiikab isegi voodi alla. «Ma leian palju tolmurulle, kuid nende seas ka peaaegu igast kapist ja voodi alt riideid, mida inimesed kordagi pole kandnud,» kirjeldas ta.

Miks kipuvad inimesed liigselt asju koju ostma? «Esmalt tunned elevust. Sa näed riideeset oma kapis rippumas ning mõtled, et küll see on kaunis ning selle ostmine oli meeliülendav. Aja möödudes aga vaimustus väheneb ning mõtled pigem, et miks küll selle ostsid ning et ei tee nii enam kunagi,» kirjeldas oma kogemust moeblogija Deborah Boland.

Tarbijaportaali Consumer Reports ostuekspert Tod Marks selgitas, et paljud ostlejad tegutsevad oma südame, mitte peaga ning nii sünnivadki mõttetud tehingud. «Meie otsustusvõime on pimestatud hea või soodsa kauba poolt. Me idealiseerime oma oste, mis tähendab, et tegelikkuses ei pruugi need meie seljas sugugi nii head välja näha,» rääkis ta.

Sama kinnitab ka Yarrowi uuring – ta leidis, et riideese on sageli ostetud fantaasia põhjal, mida inimene enda puhul ette kujutab. «Nad kujutavad end ette kui inimesi, kes käivad sageli kruiisidel, kokteilipidudel või on saledamad kui inimene ise reaalselt on,» märkis Yarrow. Seega ostavad nad nii mõnegi riideeseme või paari jalanõusid selle inimese jaoks, kes nende fantaasiamaailmas elab.

Sageli keskenduvad ostlejad ka sellele, kui palju raha nad sooduskauba puhul säästavad, mitte sellele, kui palju ese kokkuvõttes maksma läheb. «Sa leiad toote, mis on imeline vaid teatud viisil. Võibolla see pole täpselt see värv või suurus, mis sulle sobib, kuid see on 80-protsendilise soodustusega, mistõttu ostad selle siiski. Samas ei kanna sa seda kunagi, sest see pole sulle päris sobiv,» kirjeldas Yarrow veel üht ostutaktikat.

Pole ka välistatud, et riideese jääb kappi seisma lihtsalt seepärast, et see on nõnda ilus, et inimene lihtsalt ei raatsi seda kanda. Nad kardavad, et teevad riidele pleki või see venib kandmise käigus välja, seega säästavad nad seda ideaalseks olukorraks, mis ei saabu kunagi.

«Näed poes riideeset, mis on ehitud kristallide või sulgedega – see on justkui kunstiteos, sa ostad selle ning see ripub kogu oma ilus su kapis. Lõpuks läheb see moest ära ning jääb üle vaid mõelda, milline raiskamine see oli,» kinnitas Boland seda tendentsi.

Kui sedatüüpi ostutaktikat peetakse iseloomulikuks just naistele, siis tegelikult pole süüst puhtad ka mehed. «Naised kipuvad fantaseerima, millistel puhkudel nad eksklusiivset rõivast kannaksid. Mehed ostavad aga põhimõttega «mul juba on sarnane riideese ning see on väga hea, seega miks mitte osta seda veel kolmes värvitoonis?» kirjeldas ostutrendide ekspert Sara Skirboll.

Impulsiivne ostlemine suureneb just pühade eel, mil poelettidele ilmub rohkem kaupa ning ka soodustusi leidub ohtralt. «Kuigi inimesed peaks ostma kinke teistele, siis tegelikult tehakse umbes kümnendik ostudest kingiks iseendale. Seega on psühholoogiliselt suurepärane pakkumine «osta üks, saad teise poole hinnaga», sest kergesti mõjutatav inimene ostabki ühe toote kingiks ja teise endale,» lisas San Diego ülikooli turundusprofessor Miro Copic. Peab meeles pidada, et sooduskampaaniatega ergutataksegi inimesi ostma asju, mida nad momendil ei pruugi tegelikult vajada.

RetailMeNot sait soovitab enne kassasse pöördumist küsida endalt kolm küsimust:

  • Kas see sobib mulle perfektselt? Kui mitte, siis ma ei osta seda.
  • Kas mul juba leidub midagi sarnast? Kui jah, siis ma ei vaja seda.
  • Kus ma saaks seda järgmise nelja nädala jooksul kanda? Pole aimugi? Seega ma ilmselt ei vaja seda.

Tasub ka jälgida, kas toodet on võimalik tagastada ning millised on selle tingimused. Seega peaks endalt jällegi küsima, et kas on siis mõtet seda üldse osta, kui mõte liikus juba tagastamise poole. Vähem oluline pole ka meenutada, et internetis ei tohiks ostelda pisut vindisena, sest siis tehtud otsused on veel kergekäelisemad ning tähelepanu on häiritud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles