Sirje Niitra: miks sügismasendus meile ligi hiilib?

Sirje Niitra
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sirje Niitra
Sirje Niitra Foto: Peeter Langovits

Ütlen kohe alustuseks ära, et mulle sügis aastaajana ei meeldi. Ilmad lähevad külmaks ja tuuliseks, elus loodus ilmutab hääbumise märke. Mis selles ilusat on? Ei aita siin ka suure vene luuletaja Puškini sügist ülistavad luuletused ega see, kui abikaasa mu tähelepanu värvilisele lehesajule ja lahkuvale kurekolmnurgale juhib.

Mina tahaks suve tagasi või siis otsekohe lumisesse talve hüpata. Kahjuks pole aga kumbki võimalik.

Mida ei saa muuta, sellega tuleb leppida, on targad inimesed ammuilma öelnud. Ja kui hästi järele mõelda, võib ju sügisestki head leida. Nüüd on kõigil rohkem aega kodustele toimetustele pühenduda ja käsile võtta mõni tubane töö, mis ammu tegemist ootas.

Telekanalid on hoo sisse saanud ja kui pikalt klõpsida, siis midagi sealt ikka leiab. Taas saab kaasa elada laste kooliaskeldustele ja minna vahepeal katkenud rühmatreeningule. Kino, teater ja kontserdisaal pakuvad samuti mõndagi uut.

Kui igavaks läheb, kutsuge sõbrad külla ja tehke üks tore küünlavalgusõhtu. Valgus ongi praegu võtmesõnaks. Miks see sügismasendus meile ligi hiilib? Eks ikka seetõttu, et päevad lühemaks jäävad ja valget aega nii vähe on. Lähed tööle, on pime, tuled sealt – ikka pime.

Aga valgust saab alati ise juurde tekitada. Just nüüd on õige aeg välja vahetada vana laevalgusti, mõni põranda- või laualamp juurde osta. Ja muidugi küünlad – neid võiks kohe igal õhtul ja hulgi põletada. Kel kamin, saab sealtki valguselisa.

Sügismasenduse oleme tegelikult ise välja mõelnud. Ei mäleta, et lapsepõlves oleks mu vanaema sügise tulles masendusejuttu ajanud. Ta pigem rõõmustas selle üle, et saagid salves, sai mõne vajaliku käsitöö kallale asuda.

Ütleme siis endale, et mingit masendust ei ole ja kõik. Enesesisendusel on väga suur mõju. Hommikul peegli ees seistes võiks sealt vastuvaatavale naisele või mehele mõne komplimendi teha stiilis: ma näen täna hea välja ja mind ootab toimekas päev.
Õhtul võiks aga mõelda sellele, mis ära teha õnnestus, mitte aga keskenduda sellele, mis viltu läks.

Idamaade filosoofid ütlevad, et inimene on loodud siia ilma selleks, et olla õnnelik. Et seda saavutada, ei tohiks endalt liiga palju nõuda, ning seatavad eesmärgid peaksid olema reaalsed. Suure raha taga ajamise asemel võiks keskenduda perele ja sõpradele.

Birute Klaas nimetas Tartu Ülikooli õppeprorektori ametist tagasi astumise põhjuseks isiklikku elu, toonitades, et tervis on tal korras. Väga tahaks loota, et sel tublil naisel on tõesti kõik hästi ja ta tahtis lihtsalt rohkem perele ja iseendale pühenduda, selle asemel et ennast mitme ameti vahel lõhki rebida. Kõik me peaksime õppima rohkem «ei» ütlema.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles