Mööblipood jättis katkise kapi ostja mureks
2. september 2010, 00:08
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oodanud katkise mööbli parandamist kaks kuud, tegi pere selle ise korda ja nõudis müüjalt kompensatsiooni, kuid asi pole kolme kuuga lahenenud.
«Peale pikka otsimist leidsin sobiva kapi ja puhveti aprilli lõpus Järve keskuse Mööbliringist. Maksin kokku 9100 krooni ja tõime kapid koju. Kui pakendi lahti võtsime, kukkusid sealt aga tükid välja,» kirjeldab olukorda Erika Rosimannus.
Olles konsulteerinud spetsialistiga, leiab naine nüüd, et mööbel oli tehtud tehnoloogiliselt valesti ja ebasobivast materjalist, mis kruvisid sees ei hoidnud.
Järgmisel päeval saatis klient pretensiooni koos katkisest kapist tehtud piltidega Mööbliringi ja läks peagi ka ise kauplusesse asja üle rääkima.
«Poes kuulsin, et veel üks klient on sama mööbli puhul ilmnenud sarnase probleemiga nende poole pöördunud,» lausub Rosimannus, kes leiab, et pood ega firma pole küll vastutav tootja defektide eest, kuid peab olukorra lahendama.
«Olime nördinud ja nõudsime poole hinna tagasimaksu, kuna me ei soovi kappe tagasi anda ega vahetada, aga me ei taha praaktoote eest täishinda maksta,» nendib Rosimannus.
Tarbijakaitseameti poole pöördudes sai klient teada, et müüjale peab andma mõistliku aja toote parandamiseks, ja alles siis, kui müüja on üritanud kolm korda toodet parandada, aga ebaõnnestunult, võib nõuda rahalist kompensatsiooni.
Tarbijakaitseamet saab kokku kutsuda komisjoni, mis otsustab, kelle süü defekt on. Komisjoni otsus on müüjale üksnes soovituslik, aga selle alusel saab klient pöörduda kohtusse. Seda Rosimannus siiski tegema ei hakka, kuna kahtleb, kas kohus nii väikest kulu üldse menetlusse võtabki. Kuidas ja kas üldse hinnatakse kliendi kuudepikkust aja- ja närvikulu, on aga teadmata.
Ta on nördinud, et suhtlemisest tarbijakaitsjatega mingit kasu ei olnud. Ettepanekule kompenseerida mõistliku aja jooksul viivis ja mööbli hoiuaeg pole naine aga siiani vastust saanud. Oma avalduses tarbijakaitsele soovib ta muu hulgas «mõistliku aja» mõiste täpsustamist.
Mööbliringi omaniku Alrang Plussi juhatuse liige Marina Tšižova ütles, et ehkki tehase hinnangul oli kapp viga saanud transportimisel, tellis kauplus Poolast uue detaili, mille saabumine venis aga kollektiivpuhkuse tõttu.
«Aga klient ei tahtnudki uut detaili, vaid nõudis osa rahast tagasi, mida me ei saa teha, sest töötame niigi juba teist aastat ilma igasuguse tuluta,» rääkis ta.
Tšizova sõnul sai klient juba ostes tootelt allahindlust ja rohkem pole võimalik talle vastu tulla. «Tellisime detaili ja oleme niigi valmis selle omal kulul paigaldama. Me ei keeldunud parandamast, aga nemad tegid seda ise ilma meile teatamata,» lisas ta.
Tarbijakaitseameti avalike suhete juht Hanna Turetski:
«Tarbijal soovitati pöörduda kohtusse.»
Võlaõigusseadus peab mõistlikuks seda, mida heas usus tegutsevad isikud mõistlikuks loevad. Seega sõltub mõistliku aja pikkus poolte kokkuleppest ja konkreetsetest asjaoludest. Ehkki meie hinnangul ei ole võimalik seaduses mõistliku aja pikkust üheselt määratleda, võib selle ettepanekuga justiitsministeeriumi poole pöörduda.
Reeglina on tarbijakaitseamet olnud seisukohal, et remondi kestus ei tohiks ületada kahte nädalat või selle aja jooksul peab remondi teostaja tarbijat vähemalt teavitama, millistel asjaoludel ja kui kauaks remondi tähtaeg viibib.
Kui tootel esineb esimest korda puudus, valib üldjuhul müüja, kas toode parandatakse või asendatakse. Sama vea teistkordsel esinemisel on tarbijal õigus valida, kas ta soovib lasta toodet parandada, asendada või üleüldse lepingust taganeda.
Selle juhtumi puhul oli amet seisukohal, et ostjal on õigus nõuda parandamisega seotud kulude ja tekitatud kahju hüvitamist. Müüja on aga teatanud, et nemad ei näe hüvitamiseks õiguslikku alust ja kompromisslahendust leida ei soovi. Tarbijal soovitati teha avaldus tarbijakaebuste komisjonile või pöörduda kohtusse.