Edukas kooliaasta lõpp - kas helesinine unistus või reaalsus?

Marina Lohk
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Kooli lõpuni on jäänud loetud nädalad. Mõnedele lastele ja vanematele on õppeaasta lõpp suur kergendus. Lõppevad ju siis tujukad hommikud, väsitavad ja kohustusi täis õhtud, õpetajate märkuste lugemised, kirjutab koolipsühholoog ja perekeskuse Sina ja Mina koolitaja Kristi Raava.


Koolipsühholoogi töös kohtun päevast päeva laste ja vanematega, kelle jaoks on viimased pingutused enne suve muutunud raskeks ja vahel ka lootusetuks.

Üks on kindel: terve aasta väsimust ei saa ära võtta ega muuta ükski psühholoog. Samas on hea nii vanematel kui ka lastel meelde tuletada mõned soovitused, mis aitavad kooliaasta lõpuni vastu pidada.

Alustuseks meenub mulle ühe algklassi poisi lause: «Mul pea valutab sellest mürast, ma enam ei suuda, tahan rahulikult kodus olla.»  Sellist soovi ei kuule mitte ainult ühe lapse suust. Vaikust otsivaid lapsi on koolis palju.

Eriti teravalt annab see tunda suurtes linnakoolides, kus lapsi rohkem. Selles suhtes on kindlasti eelisseisus maakoolide lapsed. Kevadeks on tundlikuma närvisüsteemiga lastel mürataluvus ületanud oma piirid ja keskendumine õppetööle on muutunud raskeks. Mida vanemad saaksid siin ära teha?

Esiteks võib kooliaasta lõpus lapsele anda vajadusel nädalas ühe vaba päeva. Kui laps käib pikapäevarühmas, tasub mõelda ka selle ärajätmisele või aja lühendamisele. Samuti tuleb üle vaadata oma kodune keskkond. Kas lapsel on kodus võimalus õppida ja lihtsalt olla vaiksemas keskkonnas.

Mürafoon kodus, kus enamuse ajast mängib teler või CD-mängija, on üllatavalt suur. Ka väikeste õdede-vendade tüli või vanemate valjul häälel räägitud jutt võib olla häiriv.  Abi  saab looduses käimisest ja õues olemisest.

Teine väga oluline tähelepanek on seotud kuulamisega. Nii mina kui ka paljud minu kooli õpetajad on märganud, et lapsed tahavad kevadel rohkem rääkida. Põhiliselt tahetakse rääkida oma muredest, juhtumistest ja emotsioonidest.

Eriti kevadel olen oma töös kogenud, et enamik minu tööajast kulub laste kuulamisele. Enamasti ei ole nende mured väga tõsised, aga need on välja rääkimata. Väljarääkimata mured aga kasvavad tasapisi suuremaks, nendega kaasneb kurbus, viha, närvilisus ja käitumisprobleemid.

Seega on väga oluline, et lapse jaoks olulisimad inimesed, tema vanemad, leiaksid iga päev aega, kuulamaks lapse rõõme ja muresid. Nagu vanasõnad ütlevad: jagatud mure on pool muret ja jagatud rõõm samavõrra suurem. Jagage julgelt  vastastikku oma muresid ja rõõme.

Kindlasti ei saa muuta seda, et oleme kevadel väsinud. Samas on tegevusi, mis annavad meile energiat ja panevad taas tegutsema. Ilmselt on paljud lapsevanemad kogenud, kuidas töökaaslase või sõbra hea sõna on pannud päeva särama. Samamoodi paneb hea ja tunnustav sõna laste silmad särama ja annab juurde tahtmist pingutada. Ei ole olemas ühtegi last, kes oleks ainult halb.

Küsimus on selles, kas me neid häid külgi näeme ja teisele inimesele ka välja ütleme. Mõjusa tunnustamise võti on lihtne - tuleb olla siiras, aus ja tunnustada lapse käitumist ilma «aga»-ta. Heal sõnal on jõud!

Vanad ja väga olulised tõed on piisav uni ja korralik söök. Koolilaps peab magama iga päev 8-10 tundi, sööma täisväärtuslikku toitu ja vitamiine. Oma töös jõuan väga sageli jutuga ikka ühte samasse kohta - laps ei ole piisavalt maganud.

Pole raske ette kujutada tööpäeva täiskasvanul, kes pole piisavalt maganud. Sellisel juhul on oluliselt langenud meie tähelepanu, vähenenud töötahe ja tekib tahtmine teistele inimestele halvasti öelda.

Siin ei  ole suurt erinevust laste ja täiskasvanute vahel, kuid lapsed on oluliselt tundlikumad puuduliku une suhtes ja käitumisprobleemid on kiired tulema.

Eksamid ja tasemetööd nõuavad sageli tavapärasest veelgi rohkem pingutamist ja ajaplaneerimist. Siin võiks  vanem aidata lapsel oma aega efektiivselt jaotada.

Mida see tähendab? Tasuks korra lapsega maha istuda ja vaadata, kui palju on reaalselt jäänud aega eksamiks või tasemetööks ettevalmistumiseks. Kui päevade arv selge, tuleb kogu õppimine ära jagada päevade peale.

Lühidalt tähendaks see seda, et õpilasel on olemas täpne plaan, mitu piletit või teemat peab ta iga päev ära õppima. Eksamiteks valmistumisel on hea mõelda ka sellele, mil viisil jääb mulle õpitu kõige paremini meelde.

Näiteks osadel inimestel on väga hea kuulmismälu, seega on kõige mõistlikum õppida kõva häälega ja kui võimalik, siis kellegagi koos.

Teiste jaoks on võib-olla oluline õpitav läbi kirjutada või näiteks korrata õpitut jalutamise või mõne muu meeldiva tegevuse ajal. Kõige olulisem on varuda õppimiseks piisavalt aega ja leida endale sobivaim stiil.

Edukat ja rahulikku kooliaasta lõppu!
 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles