Linnapere eksperiment: väike kanala koduhoovis

Kanu saab pidada ka linnaaedades. Foto: Marko Saarm / Sakala

Kümme seni traatpuuris elanud farmikana kolisid sel suvel Saku, kus üks hakkaja pere otsustas ise hakata kanu pidama.

Nii nagu elus on, et info ja as­jad tulevad inimeste juurde, kes on valmis seda vastu võtma, kuulsin viimastel aastatel siit­-sealt, et (linna)aedades, isegi nt Londonis, peetakse nn suveka­nu. Ja kuidagi tekkis endalgi mõte proovida ise ka kanadega hakkama saada, kirjutab Enel Pungas Saku Sõnumites.

Kõige keerulisem osa kanade võtmises oli abikaasa nõusse­rääkimine, mis võttis aega isegi üle poole aasta - mõlemal poolel olid oma kaljukindlad argumen­did ja teineteise soovide ühtlus­tamine oli päris keeruline. Kui sügisel pidas kogu pere minu ideed hulluks, siis kevadeks suutsin tuima järjekindlusega kõigile selgeks teha, kui vahva see on ja ilmselt ma ikka tüüta­sin inimesed nii ära, et löödi ju­ba käega -no las ta siis proovib.

Kanad vajavad elamiseks kuuti ja aedikut, ka toitmise ja pesitsemise kohta on omad reeglid - õnneks on internetis palju õpetusi, pilte ja jagatakse kogemusi ning nii sai hoolega teooriat õpitud. Ja kõige oluli­sem, minu osav abikaasa kopsis ja saagis mitu pikka päeva ning kanadele sai uhke kodu koos kõige vajalikuga.

Kitsukesest puurist vabapidamisele

Ja siis nad tulid, 10 kana, farmist, mis müüb pidevalt oma aasta munenud kanu, sest vanemate tootlikkus juba langeb. Meie uued pereliikmed nägid saabudes välja rääbakad, olid nad ju terve eelnenud elu elanud traatpuuris. Ei osanud nad algu­ses ei siblida, õrrele minna ega pesas käia. Meie juurde tulemi­sega maailm nende ümber muu­tus ja seetõttu olid nad stressis ja õnnetud. Õnneks kohanesid ka­nad paari nädalaga ja õppisid «päris» kanade oskused selgeks.

Küll me ise olime uhked! Oma kanad! Oma munad! Us­kumatu tunne on äsjamunetud kuuma muna peos hoida! Ja kui head on need toidud, mille sees on oma kanade munad. Istusime abikaasaga kõik vabad hetked kanade juures ja lihtsalt vaatasi­me, mida nad tegid ja rääkisime aina kanadest ja sellest, mida nad teevad, milline kana on mil­lise iseloomuga - nagu iga uhke värske lapsevanem oma maail­ma kõige ilusamast ja targemast ja paremast lapsest.

Meie bokser ei saanud algu­ses üldse aru, mis elukad tema territooriumile on toodud. Koer tahtis uute tegelastega mängida, neid taga ajada, veidi näksata, aga loomulikult ei sobinud see kanadele ja muidugi mitte ka meile. Nii olidki alguses õues kas koer või kanad, hiljem mõ­lemad korraga, kuid ainult koos inimesega. Lõpuks saabus ka leppimine. Praegu võib kana tulla lamava koera juurde ja te­ma nina all uhkelt patseerida - koer on sellist nägu, et teda üld­se ei huvita.

Rebaste laastamistöö

Elus on ikka tõuse ja mõõnu, nii ei ole ka meie kanapidamises ol­nud kõik ainult lust ja lillepidu.

Jäime juuni alguses ühe ööga kõikidest oma kanadest ilma, sest me isegi ei kujutanud ette, et Sakus elavad rebased. Eriti õnnetud olime seetõttu, et olime nad eri värvi patsikum­midega märgistanud ja tundsi­me neid juba pea nimeliselt. Siiski alustasime jonnakalt uute kanadega. Rebaseoht peaks olema meeles kõikidel kanapidaja­tel - marutaudivastase vaktsi­neerimise tõttu on rebaseid met­sas palju ja eluruumi neile vähe ning nad on tulnud elama ka asulatesse, mistõttu «linnareba­sed» elavad meie kõrval, peab ainult oskama näha või pidama kanu.

Kui kellelgi tekib küsimus, kas kanapidaja saab ka kodust pikemalt ära käia, siis vastuseks on, et paar päeva saavad need linnud iseseisvalt hakkama, aga pikema perioodi puhul võiks ol­la keegi, kes neil vett vahetab ja munad ära korjab. Meid aitasid head naabrid, nii et ükski käik suvel ära ei jäänud.

Kanade pidamisega on meie pere silmaring avardunud. Mina pidasin kanu rumalateks lindu­deks, aga seda nad kindlasti po­le. Tegelikult on neil erinevad iseloomud, osad julgemad, tei­sed aremad, mõni töökam ise süüa otsides, teine ootab, et talle kõik ette tassitaks - võib tuua pa­ralleele inimühiskonnaga. Aga nad on vahvad suhtlejad, kellel on eri sõnumite jaoks erinevad häälitsused, nad jooksevad kut­sumise peale kohale ja vaatavad ootavalt ja targalt otsa. Nii et kokkuvõttes on nad vahvad te­gelased nagu lemmikloomad ikka, aga ühe boonusega - nad veel munevad ka!