Miljonivaade läbi okastraadi

Lood sellest, kuidas rannarahvas sai koduaknast merd vaadata üksnes läbi okastraataia ja õhtuti käisid piirivalvurid randa riisumas, kõlavad tänapäeval ilmselge liialdusena. Põhjarannikul asuva Mahu inimestele on see kõik alles hiljutine ajalugu, mis jättis jälje kogu külaelule.

«Mahu pole kunagi rikas küla olnud, sest põld siin suurt midagi ei anna ja kalagi sai just nii palju, et oma pere toitis ära,» räägib Lääne-Virumaal Mahus Nurga talus elav 77-aastane Heinar Eriks. Ta lisab, et kes oskas, see sai Soome kuiva seaduse ajal piiritusevedamisega rikkaks.

Aga võrreldes teiste Põhja-Eesti tuntud salaviinavedajate küladega polnud Mahus piiritusekuningaid palju. Üks küla uhkemaid hooneid, aastaid õmblusvabrikule Virulane kuulunud rannahäärber valmis siiski just tänu soomlaste viinahimule. Ebaseaduslik raha aga ei teinud selle omanikku Heino Mikkerit õnnelikuks. Mees sai kolmekümnendate lõpus Soomes kõrtsikakluses segastel asjaoludel surma.

Küll aga teati Mahu eelmise sajandi alguses tänu sellele, et sealt oli pärit suisa tosin kaugsõidukaptenit. «Nutikamad poisid läksid Käsmu merekooli, Teise ilmasõja ajal sattusid võõrsile, aga nende pered jäid siia maha,» räägib kunagine külavanem Maie Takk.

«Nõukogude ajal olime me piiritsoonis ja kui tahtsin Kundast koju käima tulla, tuli külanõukogust selleks luba võtta,» meenutab Eriks aega, kui Nõukogude piirivalve käis regulaarselt taludes dokumente kontrollimas. Kord, mäletab Eriks, puhastas ta vanemate juures korstnat, kui taas nõuti piiritsooni luba. «Rääkisin küll, et olen must, aga midagi ei aidanud, ikka tuli pass välja otsida,» meenutab ta.

Ka heinamaale minnes pidi pass koos loaga kaasas olema. «Aga vähemalt kord oli siis majas ja vargusi ega midagi polnud,» tunnustab Eriks. «Nüüd näeb piirivalvureid korra kuus, kui mitte harvem.»

Riigipiir maja ette

Nurga talust on mereni sõna otseses mõttes kiviga visata, kuid randa nõukogude ajal põlise kalurikoha rahvas ei pääsenud – okastraadist aed oli ees. Et võimalike piiririkkujate elu veelgi keerulisemaks teha, käis piirivalve randa riisumas. «Üks kord kündsid nad üles Erikse Aadi maja esise tee, nii et peremees jäi n-ö riigist välja,» meenutab Heinar Eriks.

Kui pahane taluperemees piirivalvuritelt selgitust nõudis, öeldi talle, et selline on käsk. «Tema aga käratas, et nii lolli käsku ei tohiks täita.» Naljamehed aga hakkasid seda talu Soome majaks kutsuma.

Praegu on põlise kaluriküla rand taas vaba, kuid merel seal enam ei käida. «Meie külas pole ühtegi FIEst kalurit, mõned võrguloa omanikud on, aga nemad ka merel vist ei käi,» räägib aastaid kohalikku külaseltsi juhtinud Maie Takk. Nagu paljudest teistest rannaküladest, on ka Mahust saanud suvituspaik, kuhu ei tulda mitte ainult Rakverest ja Tallinnast, vaid isegi Ameerikast.

Üheksakümne aasta eest elas külas 200 inimest, nüüd on aasta ringi elanikke ainult paarkümmend. Lapsi pole külla ammu sündinud ja küla kõige noorem põliselanik on 40ndates. «Paljud vanad ei saa enam talvel siin elamisega hakkama, sest buss käib kolm korda nädalas,» tõdeb Takk. «Poodi meil ka ei ole, korra nädalas tuleb kauplusauto.»

Kuigi püsielanikke on Mahus vähe, hoiab külarahvas kokku ja peab vanu kombeid au sees. Kümne aasta eest koguti kokku omaaegsed peremärgid, mis leidsid koha küla lipul. Oma peremärgi said teha ka uued tulijad. Taki jutust kumab läbi, et päris ladusalt see ettevõtmine toona ei käinud. «Peremärk peaks koosnema sirgetest kriipsudest ja olema lihtne, aga neid pakuti igasuguseid,» nendib ta. Nüüd ehib 2009. aastal Lääne-Virumaa kauneimaks külaks tunnistatud Mahu iga talu uhke nimesilt koos peremärgiga.

Võlg soomlaste ees

Nii nagu 200 aastat tagasi, peetakse nüüdki Mahu rannas suviti soomlastega sõbralaata. «Omaaegne sõbrakaubandus käis nii, et soomlased tõid suve alguses silgupütid randa, enne sügistorme tulid ning viisid vilja ja kartuli vastu,» kirjeldab Takk. Vanasti seisis sõbralaada ajal Mahu sadamas Soomest tulnud purjekaid ankrus kolmes-neljas reas.

Raha äri tehes ei tunnistatud ning sehvti tegemisel kehtis kindel taks: ühe silgupüti eest saadi kaks täit rukist. Lisaks viisid soomlased mere taha kaalikaid, kapsaid, õunu ja viina. Põhiliselt käisid Mahu rannas kauplemas Tütarsaare elanikud, kes Talvesõja puhkedes evakueeriti. «Viimati tõid nad silku 1939. aastal, aga kui saared läksid Nõukogude Liidu kätte, siis sügisel enam ei tuldud. Me ise ütleme, et oleme neile siiani võlgu,» tunnistab Takk naerdes.

Ammusest võlast hoolimata tahavad soomlased ikka just Mahusse tulla. Kui kümmekond aastat tagasi Kunda linna eestvedamisel sõbralaat taaselustati, soovis Tütarsaare omaaegseid elanikke ühendav selts kindlasti Mahus ära käia. Nüüd peetaksegi suurem laat Kundas ja järgmisel päeval toimub n-ö jätkuüritus rannakülas.

Üle aasta peetakse Mahus pilliroofestivali. Tänavu sai festivali ajal uue rookatuse üks kolmest vanast võrgukuurist, mida peetakse küla sümboliks. «Terve talve tegime rannast roogu ja kui katuse tegemiseks läks, siis ütlesid meistrid, et meie kahlud ei kõlbagi, sest neil olid otsad ära lõigatud,» meenutab Takk. Aga just lõigatud otstega kahl külarahvale näidiseks toodi.

Tallitäis hobuseid

Igal suvel tehakse külatoas väljanäitus. Kui Singeri õmblusmasin tähistas 160. aastapäeva, pandi vaatamiseks välja külas säilinud vanad õmblusmasinad. Mõne aasta eest sai imetleda Heinar Eriksi nikerdatud puuhobuste kollektsiooni. Aastate jooksul on ta valmistanud paarkümmend miniatuurset puuhobust koos tööriistadega, olgu need siis loorehad, kaarikud, kalessid või adrad. «Paar hobust on mul veel valmis, aga enam pole tööriistu, mida järele teha,» kurdab ta. Eriksi sõnul võiks ju sõita Tartusse põllumajandusmuuseumi, aga ta pelgab, et tervis ei pea sellele reisile vastu.

Nagu rannarahvale kohane, tähistatakse Mahus augusti lõpus muinastulede ööd. Lisaks külarahva ühislõkkele sadamas võis augusti viimasel päeval näha rannas mitut ühe pere lõket. Samuti on seal saanud kombeks saata sel ööl merele omatehtud laevu küünaldega.

Suve viimasel päeval peetakse aga leetepidu (luite – toim) ehk siis saavad rannas kokku need, kes talveks paigale jäävad.

Kõikidest neist üritustest hoolimata imestab Maie Takk, miks Arter just nende külast kirjutada tahab. «Meil on väike ja vaikne rannaküla ja midagi erilist siin ei toimu,» kinnitab ta.

Mahu küla Lääne-Virumaal

Talusid on umbes 35, püsielanikke 20 (1920. aastal üle 200).

Kinnisvara hindu: Mahu sadamas asuv kinnistu elamuga 75 m², majaosaga 65 m² ja maakividest keldriga 69 000 eurot; Pärna talu 48 572 eurot (Kuldne Börs, 2010).

Ajalugu: Mahu küla koosneb endistest Lahe, Mahu, Neeme ja Männikülast. 13. sajandil sissetungijate poolt Maholmiks (Maaküngas) kutsutud ja kihelkonnale nime andnud rannaküla on tuntud ka Kaupsaare nime all. 13. sajandil oli Kaupsaare tähtis sadam Skandinaavia ja Novgorodi kaubateel. 1782 arvas Vene keiser sadama privilegeeritud sadamate hulka. Virumaa aadlikud vedasid siitkaudu vilja Narva, Tallinna ning viina Peterburi. 1873 tekkisid külla esimesed peremehed. Külakool tegutses aastail 1871–1952. Nõukogude ajal tegutsesid külas kalurikolhoos ja väike kalatööstus.

Kuulsused: külas on elanud või suvitanud ekspankur Malle Eenma, ettevõtja Rein Kuusmik, Ameerika Hääle ajakirjanik Markus Larsson, Tallinna merekooli juht ja Göteborgi merekooli õppejõud Eduard Kägi, Käsmu ja Tallinna merekooli õpetaja ja direktor, Vene tsaaririigi aukodanik August Gustavson.

Varem rubriigis ilmunud lood

Maakri asum, 6.10.2012

Pirita TOPi ümbrus, 20.10.2012

Kopli liinid, 3.11.2012

Tartu Karlova linnaosa, 12.11.2012

Tallinna tänav Tallinnas, 24.11.2012

Peedu asum, 12.01.2013

Raua tänav Tallinnas, 2.02.2013

Punane tänav Tallinnas,

16.02.2013

Tartu vanalinn, 9.03.2013

Käsmu küla, 13.04.2013

Koguva küla, 25.05.2013

Lepiku tänav Supilinnas, 15.06.2013

Pärnu Raeküla linnaosa,

31. 08.2013

Põlluküla Kuressaares, 21.09.2013