T, 5.07.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Hiired ja rotid levitavad ohtlikke haigusi

Tiina Sarv
Hiired ja rotid levitavad ohtlikke haigusi
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Hiir
Hiir Foto: AP Photo / Scanpix

Hiired ja rotid on inimesele ohtlikud seltsilised, kuna lisaks toiduvarude hävitamisele reostavad nad ümbrust ja levitavad nakkusi.

Soodsates tingimustes kasvab hiirte ja rottide kogukond kiiresti mitmesajapealiseks. Närilised kasutavad elamutesse tungimiseks kanalisatsioonitorustikku. Et nende hambaluu on väga tugev, võivad nad närida vaskjuhtmeid, teisi metalle ja isegi betooni, kirjutab Sakala.

Kui kortermajas laseb üks elanik hiirtel vabalt paljuneda, on teistel oma kodu hiirtevabana hoidmine juba ette läbikukkumisele määratud. Ei aita ka lõksud ega mürgisööt.

Tekitab palavikku ja mädapaiseid

Tulareemia on ohtlik nakkushaigus, mida kannavad edasi pisinärilised või putukad, peamiselt puugid ja sääsed. Haiguse võib saada nakatunud hiirte või rottide saastatud toitu süües, puutudes kokku seisva veega, milles on ujunud või hukkunud haige loom, näriliste väljaheitetolmu sisse hingates, näiteks koristades või heinateol.

Haiguse sümptomid sõltuvad suuresti nakatumise vormist, kuid alati kaasneb sellega kõrge palavik, millele lisanduvad nahavigastuse korral mitmesentimeetrise läbimõõduga mädapaised, toidu kaudu nakatumisel tugev valu kõhus ja kopsuvormi puhul kopsupõletik. Peiteperiood on kaks kuni seitse päeva. Haiguse kulg on pikk ja raske ning see muudab inimese mitmeks kuuks töövõimetuks.

Suurim Eestis aset leidnud tulareemiapuhang oli 1996. aastal, mil Prangli saarel haigestus 24 inimest.

Tervisekaitseinspektsioon soovitab tulareemianakkuse ennetamiseks kasutada looduses viibides putukatõrjevahendeid, mitte juua lahtiste veekogude vett või see läbi keeta. Samuti tuleks närilisi elu- ja abiruumides hoolikalt tõrjuda ning kaitsta nende eest toiduaineid ja vältida heinatolmu sissehingamist.

Ohtlik neeruhaigus

Hiired ja rotid levitavad ka ohtlikku neeruhaigust hantaviirus-nefriiti.

«Luud ja lihased on haiged, kurk kipitab ning palavik on 40 pügala ligi. Tundub, et nägemine on kehvemaks jäänud ja selg veidi valus. Need on tüüpilised kehva ilma aegsed viirusnakkuse sümptomid. Võib-olla midagi gripisarnast? Tõenäoliselt nii ongi, aga ei pruugi. Kui märkate, et tualetti on asja üha harvem, võib kahtlustada hoopis hantaviirus-nefriiti ehk neeruhaigust, mida levitavad hiired ja rotid. Tuletage meelde: kas käisite äkki maal vanaema juures ja haarasite keldrist kastist esimese ettejuhtuva õuna (loomulikult pesemata) hambu?»

Nõnda kirjeldatakse haigussümptomeid ja võimalikku nakatumisteed ühel interneti terviseleheküljel.

Neeruarst Evelin Seppet ütleb, et hantaviirusel on mitu vormi. Eestis on levinud need, mis põhjustavad neeruhaigust ehk epideemilist nefropaatiat. «Mujal võib kohata ka vorme, mis teevad kahju kopsudele. Konkreetne viirusetüvi on enamasti seotud kindla närilise ja tema levikualaga. Näiteks Saaremaal levitab üht hantaviiruse serotüüpi juttselg-hiir,» selgitab arst ning märgib, et hiirelõhn ja palju hiiremusta võiksid ettevaatlikuks teha.

Hantaviirus levib näriliste sülje ja väljaheidetega, põhiliselt uriiniga. «Enamasti saadaksegi viirus pesemata õunu süües või keldrist võetud moosipurke katsudes. Ehk siis nakkus levib suu kaudu. On ka teine võimalus: inimene hingab viirusi sisse. Aga siis peab nende kontsentratsioon ruumis ikka tõeliselt suur olema. On olnud juhtumeid, et remonditakse vana talumaja, kus on palju hiiremusta palja silmaga näha ja hiirelõhna tugevalt tunda. Siis võib hantaviirus küll õhuga organismi sattuda,» räägib Evelin Seppet.

Aastas registreeritakse Eestis ligi kümme hantaviirusnakkuse juhtu.

Keeruline diagnoosida

Nefropaatiat diagnoosida on üldjuhul keeruline, sest esimese hooga sellise haiguse võimalusele ei mõeldagi. Nagu öeldud, on haigusnähud gripilaadsed. Enamasti läheb haige perearsti juurde, saab ravi, näiteks antibiootikume. Aga need ei aita, palavik kestab vahel mitu nädalat.

Valvsaks peaks tegema seljavalu, eriti nimmepiirkonnas. See võib tekkida 10—12 päeva pärast esimeste haigusnähtude ilmnemist. Valutama võib hakata ka kõht.

Diagnoosi panemise muudab raskemaks seegi, et viiruse inkubatsiooniperiood ehk aeg viirust kandva hiirega kokkupuutumisest haigeksjäämiseni on 10—20 päeva, mõnel juhul isegi kuni viis nädalat. Inimesel ei pruugi enam meeles olla, et ta käis sellises kohas, kus võis närilistega kokku puutuda. Kui arst taipab seda küsida, on lihtsam.

Seljavalu läheb enamasti mööda, aga siis võib juhtuda, et haige hakkab väga vähe tualetis käima. «See on asi, millele inimesed eriti tähelepanu ei pööra,» ütleb Evelin Seppet. «Siiski hakkab haige end sel perioodil väga halvasti tundma, ta võib ka paiste minna, sest vedelik ei ole kehast välja pääsenud. Hiljemalt siis jõuab ta eriarsti juurde: kas on perearstil kahtlus tekkinud ja ta saadab patsiendi neeruarsti juurde või on olukord nii kehvaks läinud, et tuleb kutsuda kiirabi, kes hädalise õigesse kohta toimetab.»

Hantaviirust organismis saab kindlaks teha laborianalüüsiga.

Jersinioos ja leptospiroos hiirtelt

Hiired levitavad ka jersinioositekitajaid. Nakkuse teel saadud bakterid põhjustavad inimese põrnas, maksas, kopsus ja lümfisõlmedes tuberkuloosiköbrukesega sarnanevaid koldeid või sõlmekesi. Pindmistes lümfisõlmedes ja -soontes võib tekkida ka mädanik.

Haiguse peiteaeg on umbes viis ööpäeva. Siis tekivad vesine kõhulahtisus ja -valu. Vahel võib kõhuvalu esineda krampidena, enamasti kaasnevad tõvega väike palavik, iiveldus ja oksendamine.

Keskmiselt kestab kõhulahtisus kaks nädalat, ent vahel mitu kuud. Nahale võib tekkida punetav, laiguline lööve. Mõnikord tõuseb kõrge palavik ja on tugev kõhuvalu.

Harvaesinev ja vahel surmaga lõppev tüsistus on põletik, mis haarab sooleseina kogu tema paksuses, tekitades haavandeid ja verejookse. Halvemal juhul võib soolesein haavandi kohal rebeneda.

Eelkõige levib jersinioos halvasti töödeldud sealiha ja piimatoodete kaudu.

Hiired ja rotid levitavad ka leptospiroosi. Haigustekitajaid eritavad loomad uriini ja väljaheidetega. Nakkus kandub edasi saastunud toitu või vett tarbides.

Haiguspilt kujuneb välja mõne nädalaga pärast nakatumist. Esinevad kerged gripilaadsed sümptomid: palavik, lihasvalu, valguskartlikkus ja peavalu. Need võivad kaduda nädala jooksul ja inimene terveneb. Halvemal juhul tuleb tõve teine faas, mis tähendab väga tõsist haigestumist.

Kõigi jutuks olnud haiguste vältimisel on suur abimees puhtuse pidamine ja hügieeninõuete täitmine.


HAIGUSED

Hiired ja rotid levitavad ligi 50 nakkushaigust.

• Levinumad on tulareemia, hantaviirusnakkus, jersinioos ja leptospiroos.

• Nakatumise vältimiseks tuleb järgida hügieenireegleid.

Allikas: tervisekaitseinspektsioon


ARVAMUSED

Mihhail Muzõtšin, tervisekaitseinspektsiooni peadirektori asetäitja

Kaugeltki kõik hiired ei ole nakkuselevitajad, aga kunagi ei saa kindel olla, et nad seda pole.

Kõige ohtlikum on, kui haigestunud närilise väljaheited satuvad vette ja inimesed või loomad seda joovad. Hiired võivad saastada ka toiduaineid. Väga harva levib nakkus õhu kaudu. See võib juhtuda siis, kui ruumid on olnud talv otsa õhutamata, hiired on seal vabalt tegutsenud ja haigustekitajate kontsentratsioon õhus on kõrge. Selliseid hooneid koristades peab olema ettevaatlik.

Raivo Lindjärv, Eesti maaülikooli nakkushaiguste dotsent

Ärevuseks on põhjust siis, kui silma hakkab palju näriliste laipu. See viitab, et levimas on ohtlik nakkus.

Inimtoidu hulka ei tohiks haigustekitajad sattuda — vaevalt keegi koos hiirte ja rottidega elama hakkab. Tööstusi ja farme kontrollitakse.

Koristades tuleb hoiduda tolmutamisest. Põrandat peab niisutama või kasutama seda pühkides maski. Üldse võiksid inimesed oma kopse hoida ja vähem tolmu sisse hingata. Sellele mõtlen sageli näiteks siis, kui näen noori mehi ehitusel töötamas.

Paanikat näriliste levitatavate haiguste pärast Eestis tundma ei pea, teine olukord on mõnel lõunamaal.

Tagasi üles