Jõumasin Dodge Challenger SRT-8

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Dodge

Challenger on tagasi! Muskelauto retroversioon sisaldab kõike, mis USA autod kuuekümnendatel aastatel nii ihaldusväärseks tegi: stiili, vägevat V8-mootorit ning külluses jõudu. Ja päris tublit tükki Mercedest.

Palavus, kõrb, paar kaktust. California «alevikus» ei sünni päevade kaupa midagi iseäralikku, kirjutab Auto Bild Eesti.



Kuid ristmikul seisvad poisid tahavad actionit. Egas midagi, olge lahked. Vajutus nupule ESP OFF. Vasak jalg pidurile, parem surub V8 4800 pöördeni.



Challenger kraabib tagaratastega metsikult asfalti, väljutades rattakoobastest valgeid suitsupilvi. Seisab paigal. Burnout.



Poisikeste silmad lähevad pärani, möödakäijad naeratavad. Lasen piduripedaali lahti – ikka veel puksivate tagaratastega ja saba liputades tormab Challenger üle ristmiku.



Ja tegelikult aimab siin ka üks Mercedes järele kuuekümnendaid, kui tankurid veel hoopis teisiti tiksusid. Sest uue muskelauto jõuülekanne pärineb esimeselt E-klassilt.



Kahe aasta eest esitletud prototüübi on Dodge nüüd seeriatootmisse viinud. Ameeriklaste uhkuse turgutaja – nagu Ford Mustang või õige pea oodatav Chevrolet Camaro.



Need on näited sellest, et tänapäevalgi saab ehitada odavapoolset, tehniliselt lihtsat, kuid vastupandamatult võimast autot.



431 hobujõudu 400 000 eest: unistada on meilgi lubatud



USA-s müüb Chrysler Dodge Challengeri oma SRT-tuuninguosakonna kaudu, hinnad algavad 40 095 dollarist ehk umbes 400 000 kroonist. Esialgu pakutakse ainult võimsaimat, 6,1-liitrise V8-mootoriga versiooni.



Mopari* vana traditsiooni kohaselt kasutatakse küttesegu paremaks põlemiseks poolkerakujulisi (võõrsõnadega hemisfäärilisi) põlemiskambreid.



Uus Hemi-V8 arendab 431 hobujõudu, kasutab Mercedese viieastmelist automaatkäigukasti ning annab 1878 kilo kaaluva sõiduki liigutamiseks kuni 569 njuutonmeetrit.



Koos stiilipuhta kere ja ameerikaliku kabiinikujundusega kuulub Hemi-mootor samuti Ameerika unistuse juurde nagu omaaegne Apollo-programm.



Istutakse rikkalikult polsterdatud, hea kujuga nahktugitoolides, juhi ees pirakas nelja kodaraga rooliratas (oih, Chrysler 300C!), ümberkaudu alumiiniumi või süsiniklaminaati imiteerivad plastpaneelid. Ja läbi kitsaste aknaavade jälgitakse möödujate imetlevaid pilke.



Olgu Challenger küll kirjas viiekohalisena, tegelikult mahub tagaistmele isegi hulga hea tahte korral kõige rohkem kaks reisijat – ja neilt nõutakse hulga nooruslikkust, vähemalt mis painduvusse puutub.



Ja mis sellest, et pakiruumi piirab hirmkõrge laadimiskünnis ning nähtavus uuest Challengerist kriipsuvõrragi parem pole kui eelkäijast? Südameid võidetakse ligitõmbavalt pakendatud võitmatu jõuga.



Mootor uriseb tühikäigul tagasihoitult, kuid võimukalt. Automaatkäigukast vahetab käike kiiresti ja täpselt. Kuid jõudnud kolmanda käiguni, tundub kogu võimsus järsku kuhugi kadunud olevat.



Ülekandearvude muutus (mida näeme mootori pöörete langemisest 1500 võrra) on tarmukaks kulgemiseks suurevõitu.



Ka käsitsi vahetamise režiim ei aita kurvilisel mägiteel alati õiget pööretevahemikku leida: 2500 pöördel napib pöördemomenti, 4000 juures jääb jõudu üle ja mootor reageerib gaasile liiga närviliselt.



Neljas käik on samuti pisut kiirevõitu, kuid eks lükka see mõned magusad hetked pisut suurematele kiirustele. Siiski sooviksin väiksemate ülekandevahedega kuuekäigulist kasti, mis Challengeri tema välimusele sobivalt liigutada aitaks.



Ka mugavapoolse häälestusega veermik süvendab muljet, et tegu on pigem kiire kruisiauto kui sportmasinaga. Kiiretes kurvides kaldub Challenger märgatavalt, püsib tänu piisavalt otsese ülekandega roolile aga kindlalt kursil.



Lisavarustusena pakutavad Goodyeari F1-rehvid tagavad ka autobahni-kiirustel kindla kontakti teega, kuid tekitavad üsna tugevat müra.



Tõhusad pidurid nõuavad rakendamiseks üsna tugevat pedaalivajutust, mis lubab arvata, et autoga harjumise järel saab neid väga täpselt doseerida.



Sajamiilise tunnikiiruseni jõudma ja uuesti peatuma peab Challenger vähem kui 17 sekundiga. Harva saavad USA elanikud küll rõõmu tunda auto tippkiirusest: 274 km/h.



Kuuekümnendate aastate stiilis retrokupee meenutab ameeriklastele kuldseid aegu, mil elu paistis vaid paremaks minevat. Uut Challengeri ehitatakse küll Kanadas Bramptonis Ontario provintsis, kus valmis ka 300C universaal.



Et aastatoodanguks on planeeritud kõigest 6500 autot, on kõik Challengerid juba kaks aastat ette müüdud. Kuid dollari praegune kurss võib mõnes siinses autohuvilises tekitada soovi osta Dodge teiselt poolt lompi edasimüüjatelt. Et siingi musklit näidata.



* Mopar – USA autode austajate kõnekeeles levinud termin kogu Chrysler Corporationi toodangu kohta. Kasutatakse, kui on karta segiminekut Chrysleri margiga.



Kokkuvõte



Challenger on retro ratastest katuseni: võimas, ahvatlev, särav show. Nii ameerikalik pole E-klassi Mercedes veel kunagi olnud.



Kuid auto kontseptsioon ja välimus pärinevad samuti minevikust, nagu tehnika ja janugi. Ja nii kahju kui sellest ka pole, ähvardab uue põlvkonna muskelautot sama saatus mis eelkäijatki: bensiinihinnad lämmatavad ta.





Dodge Challenger SRT-8



Mootor: V8, ees piki • alanukkvõll, tõukurvarrastega käitatavad rippklapid • 2 klappi silindris • töömaht 6059 cm3 • võimsus 431 hj (317 kW) @ 6200 p/min • pöördemoment 569 Nm @ 4800 p/min • 5-käiguline automaatkäigukast • tagavedu • ees topelt-põikõõtshoobadega, taga  mitmikõõtshoobadega vedrustus, põikstabilisaatorid • ventileeritavad ketaspidurid kõigil ratastel • rehvid ees 245/45 R 20, taga 255/45 R20 • pikkus/laius/kõrgus 5023/1923/1448 mm • telgede vahe 2946 mm • tühimass 1878 kg • pakiruum 459 l • kütusepaak 72 l • aeg 0–100 km/h ca 5,5 s • tippkiirus 274 km/h • kütusekulu ca 14 l/100 km


Hind: 400 000 krooni (ümber arvutatult)



Lühike, kiire tähelend



Kui Dodge 1969. aasta suvel esimese Challengeri turule tõi, oli nn poniautode (muuhulgas Ford Mustangi ja Chevrolet Camaro/Pontiac Firebirdi) tähelend juba lõppemas.



Puusajõnksuga kupeed ehitati kõigest viis aastat, kabrioletti pakuti vaid aastatel 1970 ja 1971. Sportlik tippmudel, 5,6-liitrise V8-mootoriga T/A, kulus ära auto homologeerimiseks TransAm-võidusõidusarjas.



Ja 1970. aasta Challenger 426 Hemi sai kuulsaks peaosatäitjana (koos Barry Newmaniga, mõistagi) filmis «Vanishing Point» (1971).



Kuid rangemad heitgaasinormid sundisid Dodge’i 1972. aastast lõpetama kõigi sportlikumate mudelite tootmise. Ja 188 611 Challengeri järel saabus 1974. aastal lõpp.



Mercedes annab muskelauto tehnika



Uue Challenger’i platvorm, aga ka automaatkäigukast ja tagaveoline jõuülekanne pärinevad Mercedeselt. Kui Daimler-Benz ja Chrysler Corporation 1998. aastal abiellu astusid, andis Stuttgart ameeriklastele kasutada vanema, W210-seeria E-klassi tehnika.



Chrysleri juures LX-platvormi nime kandval baasil valmivad 2004. aastast Chrysler 300C (nii sedaani kui ka universaalina), sedaan Dodge Charger ja universaal Dodge Magnum. Firmade lahutusest hoolimata jätkab Daimler tehnika tarnimist.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles