Nagu leukeemia, nii pole ka lümfoomi tekkepõhjused enamasti teada, kuid seda haigust esineb oluliselt rohkem heaoluriikides kui arengumaades.
Lümfoomi esineb järjest rohkem
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui leukeemiasse haigestumine püsib aastate vältel ühel tasemel, siis lümfoomide esinemine suureneb kogu maailmas ja ka Eestis. Alates 1970. aastast on lümfoomide esinemissagedus kahekordistunud. Lümfoomid on haigestumissageduselt kõigi kasvajate hulgas viiendal kohal.
Verd tuleb varakult uurida
Lümfoom on lümfisüsteemi pahaloomuline kasvaja, eristatakse kaht põhilist lümfoomi tüüpi: Hodgkini lümfoom ja mitte-Hodgkini lümfoom. Esimest esineb sagedamini varajastes 20ndates ja üle 60-aastastel inimestel. Nimetus mitte-Hodgkini lümfoom märgib paljusid erinevaid lümfaatilisi kasvajaid, mille puhul on kasvajarakud erineva välimuse, rakkude küpsusastme ja omadustega. Eri lümfoomivormide prognoos on seetõttu erinev.
Kui märkate seletamatut muutust oma enesetundes või välimuses lümfisõlmed püsivad normaalsest suuremana pikemat aega või suurenevad veelgi (eriti kui on tegemist valutu lümfisõlmega), pöörduge arsti poole, sest hoolikas läbivaatus ja vere uurimine võivad anda vihje verehaiguse põdemise kohta.
Lümfoomi teket soodustavad pikaajalised kontaktid kemikaalidega (insektitsiidide ja pestitsiididega). Lümfoomiriski suurendavad immuunsüsteemi kõrvalekalded, nagu omandatud immuunpuudulikkuse sündroom (aids). Neeru, maksa, südame, kopsu siirdamise järel saavad inimesed kestvalt immuunsüsteemi pärssivaid ravimeid, et vältida äratõukereaktsiooni.
Selline immuunsüsteemi allasurumine soodustab aga lümfoomi arengut. Lümfoomi tekkel võib olla seos Epstein-Barri ja C-hepatiidi viirusega.
Lümfoomide eri vormide ravi on erinev. Ravi eesmärgiks võib olla haigusest tervistumine, teatud vormide korral ka haiguse pidurdamine, n-ö kontrolli all hoidmine.
Hodgkini lümfoomi puhul on tervenemisvõimalus rohkem kui 80%-l patsientidest, lastel 95%. Mitte-Hodgkini lümfoomi korral on see protsent veidi madalam, kuid sõltub lümfoomi tüübist ja patsiendi teistest (kaasnevatest) haigustest.
Levikut saab pidurdada
Isegi kui mõnd lümfoomi ei saa täielikult välja ravida, on võimalik haiguse levikut aastateks pidurdada. Nagu leukeemiate puhul, nii on lümfoomidegi ravis viimastel aastatel lisandunud mitmeid uusi ravimeid ja ravimeetodeid, mis on oluliselt parandanud haiguste prognoosi ja haigete elukvaliteeti.
Lümfoomide ravis kasutatakse keemiaravi, kiiritusravi ja bioloogilist ravi. Eestis on need ravivõimalused olemas.
Nii leukeemia kui ka lümfoomi mõnede vormide puhul võidakse teatud ravietapil kasutada vereloome tüvirakkude siirdamist, et väga tugeva keemiaravi järel taastada normaalne vereloome.
Võimalik on kasutada nii patsiendilt endalt varem kogutud vereloome tüvirakke (autoloogne siirdamine) kui ka sobivalt doonorilt kogutud rakke (allogeenne siirdamine). Valik sõltub suuresti haigusest. Kui lümfoomide korral kasutatakse sagedamini patsiendi enese (autoloogseid) vereloome tüvirakke, siis leukeemiate korral eelistatakse terve doonori (allogeenseid) tüvirakke.
Lümfoomi sümptomid
Suurenenud lümfisõlmed (kaelal, kaenlaalustes, kubemes).
Palavik, öine higistamine, kehakaalu langus.
Spetsiifilised kaebused puuduvad, lümfisõlmede suurenemise avastab inimene ise või arst juhuslikult.
Ükski haigustunnustest ei ole ainuomane lümfoomile.