Vokk: ka tomatis leidub maitsetugevdajat E621

Hanneli Rudi
, Tarbija24 juhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti sinkides enam E621 enam ei kasutata.
Eesti sinkides enam E621 enam ei kasutata. Foto: Teet Malsroos/Õhtuleht

Tallinna Tehnikaülikooli professori Raivo Voki sõnul ei maksa e-aineid karta, sest need on looduslikult olemas puu- ja köögiviljades. Näiteks leidub tomatis kurikuulsat maitsetugevdajat E621.

«Ma valin toitu maitse järgi, ma ei karda E-aineid,» kinnitas  tänasel pressikonverentsil Tallinna Tehnikaülikooli  toiduainete instituudi direktor Raivo Vokk. Ta kinnitas, et kuna ta toiduainetes kasutatavaid lisaaineid teab, siis ta neid ka ei pelga. Samas tõdes professor, et nii mõnigi kord jääb talle arusaamatuks, miks mõnda lisaainet kasutatakse. «Ühte kanatootesse pannakse maitsetugevdajat ja ma ei saa aru, miks seda tehakse ning seda ma ka ei osta,» tõdes ta.

Voki sõnul on paljud toiduainetes lisaainena kasutatavad ühendid ka looduslikult olemas puu- ja köögiviljades, näiteks õunas, jõhvikas, tomatis ja paprikas.

Ta tõi näiteks tomati, milles leidub  pektiini, tselluloosi, riboflaviini, lükopeeni, karotenoide, askorbiin-, sidrun- ja õunhapet. Tomatis leiduvast õunhappest aga konverteeritakse valmimise käigus osa glutamiinhappeks. Seda võib olla 2 kuni 2,5 protsenti kuivainest, tõi  Vokk näite. «Tomati söömisest ei maksa sellegipoolest loobuda,» toonitas professor.

Maitsetugevdajat E621 (naatriumvesinikglutamaat), mille kasutamisest on  avalikkuse survel paljud tootjad juba loobunud, aga lubatakse toidus (pasteetides, juustus) kasutada 10 g ühe kilogrammi kohta.

 E621 kasutatakse lihatoitudes, valmistoitudes, lihaleeme- puljongikuubikutes, salatikastmetes, kuivkastmetes ja maitsesegudes.

Eesti lihatööstused hakkasid mullu järk-järgult loobuma E621 kasutamisest, samuti on sellest loobunud maitseainete tootjad.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles